"Ma nägin seda alles hiljuti, käesoleval aastal. Huvi pärast vaatasin seetõttu, et teadsin, et välja on tulemas vinüül, et vaatan korra filmi ka üle," rääkis Ehala, kes tunnistas, et mõne asja teeks ta filmi juures praegu tõesti ehk teistmoodi. Ta võtaks endale ka rohkem aega.

"See algus- ja lõpulugu – nendega juhtus nii, et režissööri abi tõi mulle ühel õhtupoolikul kaks teksti. Ma ütlesin, et hea küll, ma võtan mõned päevad aega, mõtlen midagi välja, teen seaded ja nädala pärast võib helistuudios salvestada, et oleks võteteks valmis. Abirežissöör ütles, et ei, helisalvestusstuudio on homseks kinni pandud ja ülehomme me juba filmime."

Ta tunnistas, et seetõttu ei olnud ka aega väga lauljaid valida ning laulab seal ka ise solistirolli.

Legendaarne linateos valmis 1971. aastal, kui Olav Ehala oli vaid 20aastane, vastaselt 1. kursuse lõpetanud kompositsiooni eriala tudeng. "Eks see oli tolle aja kohta ka pisut tavatu, et nii noorele inimesele sellist suurt filmimuusika kirjutamise tööd üldse pakutakse. Ma kuulsin, et seda oli pakutud ka Eino Tambergile, kes soovitas mind."

Tol ajal oli tava, et pidid end enne tõestama dokumentaal-, filmi- või multifilmimuusikas kui said suure filmi tellimuse. "Mul läks vastupidi. Ma olin enne seda teinud kahele telefilmile natuke midagi."

Töö eest sai ta tookord 1800 rubla. "Tudengist rääkimata, aga see võttis jalad nõrgaks ka kogenumatel inimestel. See toodi mulle koju. Postiljon puistas selle raha köögilaua peale laiali. See oli peaaegu pool autoraha, kuigi autosid ei olnud võimalik osta. Keskmine kuupalk oli siis sada rubla umbes tööinimesel. Aga mina ei teadnud, kui palju ma sain, ma lihtsalt tegin oma tööd. Aga võimas see oli."

Tühja-tähja peale Ehala seda raha ei raisanud. "Ma panin maja esimesele korrusele parketi, mida isa oli ehitanud juba umbes 20 aastat."

Kuigi Don Juanile Tallinnas elas esimesel linastusaasta jooksul NSV liidu kinodes kaasa 12,2 miljonit vaatajat, ei peetud seda teab mis suureks filmikunstiks. See valiti kolme N-liidu kõige kehvema filmi hulka oma valimisaastal.

"Noorem inimene on "Don Juani" kohta öelnud, et see on täitsa camp film. Eks mulle endale ka tundub ta aastatega järjest parem," tunnistas Ehala. "Mõni koht on nii tobe, et see on juba huvitav."