Spordikaplan Elina Kivinukk selgitas, et spordikaplan on kõige lihtsamalt öeldes vaimulik mentor. "Ehk ta on kristlane, kes tegutseb, töötab ja toimetab konkreetse spordiklubi või -organisatsiooni juures."

Ta lisas, et näiteks Uus-Meremaal on selline tava, et spordikaplan on ühe spordiklubi juures kas kaks korda nädalas treeningutel või kaasas kõigil kodumängudel.

Kivinuki sõnul on spordikaplani töö pigem hingehoidmistöö. "Tal ei ole eeldust, et ta peab olema psühholoogiharidusega. Aga tal võiksid muidugi olla hea kuulaja oskused ja omadused ning talle peaksid sportlased korda minema."

Eesti kontekstis on ta mõelnud, et spordikaplan võiks sobida kolmele sihtgrupile. "Kindlasti kristlastest sportlased, näiteks noorsportlased, kes käivad kirikus ja trennis ning kellel on kahtlused, et nad ei saa täpselt aru, kumba valida, et alati satub spordilaager ülestõusmispühade ajale ja siis peab tegema valiku, et kumba sa eelistad."

Teine sihtgrupp on välismängijad ehk korvpallurid, kes on tulnud USA-st ja harjunud, et spordikaplanid on spordiklubide juures olemas. Kolmas sihtgrupp on Kivinuki sõnul lihtsalt sportlased, kes on mures. "Kes tahavad jagada, kes tahavad leida konfidentsiaalset punkti."

Endine jalgpallur Marek Lemsalu tunnistas, et tema pole spordikaplaniga kunagi kokku puutunud. "Siis, kui mina jalgpalli mängisin, siis Saksamaal ja Norras sellist inimest ei olnud."

Samasuguse vastuse andsid ka Lemsalu endine koondisekaaslane Mart Poom, võrkpallur Kristjan Kais ja korvpallur Gert Kullamäe. Kais, kes võistluste ajal elas ja reisis Uus-Meremaal sealsete võrkpallurite juures, sellist vaimulikku ametimeest ei kohanud. Samuti ei mäleta spordikaplanit Inglismaa-aegadest Poom.

Küll aga meenus Poomile, et Hispaania, Itaalia jt n-ö lõunamaade jalgpallurite seas oli religioossus levinum ja teatud vaimne ettevalmistus koos mediteerimisega on saanud osade jalgpallurite ja treenerite tavapraktikaks. Ka Kullamäele ei meenu, et ta oleks sellist ametimeest kunagi kohanud.

Spordikaplan võiks aidata mõista, et sport ei ole elus kõige olulisem

Küll on aga spordivaimulikuga kokku puutunud tippmaratoonar Tiidrek Nurme. "Esimene kokkupuude spordikaplanaadiga oli nt 2007. aastal üliõpilaste suveuniversaadil, kus ma avastasin, et üliõpilaste sportlaskülas oli kabel. Läksin sinna kabelisse ja leidsin eest terve hulk erinevatest riikidest tulnud spordikaplaneid. Seal sain endale palju tutvusi."

Nurme lisas, et teine tõsisem kokkupuude oli Pekingi olümpiamängudel 2008, kui olümpiakülla oli toodud selline koht nagu usukeskus. "Läksin ja külastasin seda ja leidsin sealt ka endale sobiva kabeli ja sealgi rajasin endale suhteid, mis on tänaseni minu elu kõvasti mõjutanud. Näiteks on nendest suhetest kasvanud välja mõned treeninglaagrid, minu tänane treenergi on neist suhetest välja kasvanud."

Kui võrrelda spordikaplanit psühholoogiga, siis on Nurme sõnul erinevus see, et psühholoog on keegi, kes aitab inimese mõtteid korrastada, aga tasemel spordikaplan peaks oskama ka suunata inimese mõtteid ja samal ajal võiks aidata ka inimese elu mõtte küsimusega tegeleda ja anda ka midagi enamat kui et sportlane saab oma mõtete juhtimisega hakkama.

"See, mis sportlast pärast maratoni tabab, on täielik kaos. Kaos selles mõttes, et ma nimetaks seda inimest lausa haigeks, sest füüsiliselt on ta väsinud, vaimselt on ta väsinud, psüühiliselt on ta väsinud. Sõltumata sellest kui edukas ta oli," selgitas ta ja lisas, et see puudutab kindlasti nii neid, kes on võitnud kui ka neid, kes on kaotanud.

Spordikaplan võiks tema sõnul sportlasele selgeks teha, et sport ei ole elus kõige tähtsam asi. "Elus on asjad, mis on oluliselt olulisemad. Tänu sellisele mõtteviisile, et sport ei ole elus kõige olulisem asi üldse, siis ei ole see aeg ka minu jaoks raske."