"Minu lapsepõlve unistuste hulka see ei kuulunud. Mulle on öeldud küll, et mul on hea reaktsioon ja küllaltki kiiresti toimin ja võib olla mingisugused muud eeldused, aga minul pani elu kõik paika," rääkis Freiberg "Prillitoosis".

Ülikooli asus Freiberg õppima sõja ajal. "Siis kui ülikool detsembris 1941 alustas tööd, enne seda olid lahingutegevus, siis avati ainult kolm teaduskonda –arstiteaduskond, agraarteaduskond veterinaaria. No ja kuhu mul siis minna oli, muidugi läksin arsti," meenutas Freiberg.

"Alates neljandast kursusest olime meie tudengid kõik tööl. Arste oli vähe, sõjaaeg ja ma sattusingi linnahaiglasse kirurgiaosakonda," rääkis Freiberg ja meenutas, et vigastada saanuid ja haigeid oli tol ajal palju. Kolm aastat veetiski Freiberg seal.

Ka pärast ülikooli lõppu lootis ta kirurgiaosakonda jääda, kuid selle asemel võeti teda hoopis ülikooli assistendiks anatoomia kateedrisse. Kirurgiasse sai hoopis doktor Seppo.

Kaks aastat pärast lõpetamist kohtas Freiberg aga juhuslikult professor Hiiet, kes soovitas tal hoopis lastekirurgiaga tegeleda. Ministeeriumist kirjutati suunamine ja Freiberg asus Leningradi lastekirurgia eriala omandama. Seal veetis ta kolm aastat ning tagasi Eestisse tulles asus tööle keskhaiglasse, kus tol ajal oli vaid täiskasvanute kirurgiaosakond.

"Siin oli kolm kirurgia osakonda, aseptiline ehk puhas kirurgia, septiline ehk mädane kirurgia ja traumatoloogia. Igas osakonnas tekkis üks lastepalat ja neid lapsi ma siis ravisin kolmes osakonnas," meenutas Freiberg.

Oma 50 aasta pikkuse karjääri juures opereeris Freiberg tuhandeid lapsi. Selleks, et selles ametis edukalt hakkama saada, on tema sõnul vaja kindlat tahet seda tööd teha ja ka armastust laste vastu.