"Ma olin siuke paks ja kiilaspäine ja võib olla Kalmer Tennosaar oleks tahtnud, et tal oleks ilusate pikkade kuldsete lokkidega laps," meenutas Liina Tennosaar Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Seetõttu üritati ta välimuse muutmiseks mitmeid eksperimente teha. Näiteks üritati Tennosaare kaela pikemaks venitada. "Kui ma poti peal istusin, siis memme, mu vanaema, venitas mind niimoodi – toetas põlvedega vastu õlgu ja siis tõmbas mind natukene peast," rääkis Tennosaar.

Lisaks lühikesele kaelale, tekitas probleeme aga ka ta naba – see oli nimelt liiga suur ja punnis ning vajas vanemate arvates ümber lõikamist. "Aga seda arstid keeldusid tegemast," ütles Tennosaar.

Muutmist vajasid ka juuksed, sest need olid liiga õhukesed. "Isa käskis mind kogu aeg kiilaks ajada, sest ta lootis, et mul hakkavad juuksed kasvama," meenutas Tennosaar. Nii veetiski ta oma kaks esimest eluaastat kiilakana.

"Nad nagu tahtsid must midagi ilusat ja teistsugust teha, mul on tunne," arvas Tennosaar.

Enda laste peal Tennosaar aga selliseid eksperimente ei teinud. Küll aga tõdes ta, et oli esimese lapse Jass Seljamaa sündides ise alles väga kogematu ja ei teadnud seetõttu, mida ta tegema peab. Ka teadmatusest sündisid omamoodi eksperimendid. Näiteks andis Tennosaar paaripäevasele imikule verivorsti ja hapukapsast süüa. "Ma mõtlesin, et ta oli suur neljakilone imik, et ega ta ei saa rinnapiimast endal kõhtu täis," rääkis Tennosaar.

Lisaks käis ta kahekuuse pojaga märtsikuus õues nii, et lapsel ei olnud mütsi peas. See aga võis Tennosaare sõnul hiljem isegi kasuks tulla, sest laps jäi esimest korda haigeks alles 15-aastaselt. "Ilmselt ma olin ise ka selleks kõik teinud, et ta haige ei oleks, sest no ma ei pannud teda riidesse, kui ta imik oli ja mütsi ei pannud talle ka pähe. Ilmselt ma olin ta korralikult ära karastanud," rääkis Tennosaar.

Lisaks sellele, et Jass kunagi haige ei olnud, oli ta ka muidu hea laps ja Tennosaar sai väikese beebi kõrvalt ka näitlejaõpingutele keskenduda. Lapse sündides õppis Tennosaar kolmandal kursusel, kuid õppetöö seetõttu kannatada ei saanud. "Ta kuidagi sündis ära ja siis ta oli mul klaveri peal, see pamp, ja ta oli tõesti siukene laps, kes ei virisenud mitte kunagi," rääkis Tennosaar.