Lord Howe saarel ei tööta mobiiltelefonid  ja internet, suhtlus "Pealtnägijaga" toimub üle kasina kvaliteediga satelliidiühenduse. Seitse aastat saarel elanud eestlanna Anna Thompson on ärevil, sest ühelt poolt on nad suures osas looduskaitselaks kuulutatud paradiisisaarel viiruse eest suhteliselt hästi isoleeritud, teisalt sõltub kogu elu ühendusest Austraaliaga, mis oli niigi suhteliselt hõre, mis veel siis, kui riiki halvab kriis. "Kui laev enam siia ei tule, siis paar nädalat ja oleme omadega läbi põlenud," kinnitas ta.

Mõned nädalad tagasi tellis Anna mandrilt kotitäie seemneid, alustades naerist ja porgandist, lõpetades aedherneste ja mitmete eksootiliste viljadega, mille külvas ämma ja äia tagahoovi rajatud aeda. Abikaasa Craigi jaoks on see nagu lapsepõlve tagasiminek. "Inimesed võtavad aianduse uuesti käsile ning ma arvan, et see on mõistlik otsus, kuna keegi ei tea, mida tulevik toob," sõnas Craig Thompson.

1840. aastatel Austraalia vaalaküttide poolt asustatud Lord Howe saavutas 19. sajandil üleilmse kuulsuse oma palmiseemnete äriga. Hiljem sai puutumata looduse ja türkiissiniste laguunidega saar kõrgklassi turistide meelispaigaks, sest lisaks luksushotellidele on külaliste arv saarel rangelt piiratud. Nüüd valitseb aga juba nädalaid haudvaikus. "Tavaliselt on sellisel ajal aastas kuskil 400 turisti päevas maksimaalselt lubatud, praegu ma ei näe mitte ühtegi inimest rannas," ütles Anna Thompson.

Kui esialgu tundus eestlannale, et koroonaviirus neid ei puuduta, siis lõpuks hakkas ta sellele ikkagi tõsiselt mõtlema. "Meil pole haiglas rohkem kui üks hingamisaparaat ja nüüd, kui me kõik haigeks jääks, siis kohalikus haiglas pole üldse võimekust midagi teha," sõnas ta.

Saareelanike mure pole hüpoteetiline. Juba kriisi esimestel päevadel hakkasid mandril asuvad toidupoed kõhklema, kas neile ikka tasub kuu toiduvaru ette anda, kui võib juhtuda, et endalegi ei jätku. Toidust suuremgi probleem on elektriga. Praegu toob laev iga kolme nädala tagant laadungi diislit, mis toidab generaatoreid. Kui laevaühendus katkeb ja kütus lõpeb, lakkavad töötamast ka veevärk, internet ja muu ühendus tsivilisatsiooniga.

Ehkki saare lukkukeeramine kesest turismihooaega tähendab paljudele saare elanikele tööta jäämist ja sisuliselt vaesumist, püütakse kasvõi jõuga hoida positiivset meeleolu.