Ma sõidan tööle rattaga. Eriolukord või mitte, ikka ratas. Nüüd juba pea kuu aega uut reaalsust seljataga ja pilt, mis meile kõigile avaneb, on sürreaalne. Kodus, tööl, poes ja linnapildis.

Ratturi seisukohalt muidugi tore - autosid on vähem, vanalinnas ei pea turistide vahel slaalomit sõitma ja kella tilistama. Aga samas on kohati kõhe tunne. See kõik on kuidagi vale. Tühi ja inimesteta linn mõjub justkui koomas olevana. Õnneks paistab päike. Loodus päästab...