Ühes 1988. aasta vana-aastaõhtu saates küsiti Alice'ilt, milline oleks tema uusaastasoov oma kaasmaalastele. Ja tema vastas Hando Runneli sõnadega: "Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu, ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu ja nõnda väga õnnelik, kuis üldse jaksab olla, ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla!".

Küllap arvab ta samamoodi ka täna.

Pole mingi saladus, et ta ei anna intervjuusid. "Ma pole mingi kangelane ega ole olnud ka mingi staar, nagu tänapäeval on igaüks, kes on kaks korda eetris käinud. Ma olen  täiesti tavaline inimene," rõhutab ta. Ta ei näe ühtki põhjust, miks peaks olema avaliku tähelepanu keskpunktis.

Tõepoolest, kes siis ikka tahaks kuuluda sellesse veidrasse karvaste ja suleliste seltskonda, kellele valdavalt on keskendunud tänapäeva meedia. Aga ta ei saa keelata seda, et on inimestel meeles, et temast räägitakse ja teda meenutatakse. Päris uskumatu, kui mõelda, et esimest korda nähti teda tele-eetris teadustajana ligi 60 aastat tagasi (kui täpne olla, siis 16. detsembril 1962) ja viimast korda 1979. aastal, mis teeb ka juba üle 40 aasta. Liiga sageli juhtub, isegi meie lähedastega, et nad surevad enne, kui oleme jõudnud öelda, kui tähtsad nad meie jaoks on. Alice Talviku tähendus kõigile eesti keelt kõnelevatele inimestele on päris pikka aega olnud suur, aga mitte ainult meile. Alice esindas aastaid Eestit üleliidulise ekraani tähtpäevasaadetes, sest, nagu ta ise põhjuseks tõi, oskas ta vene keelt, millele lisandus meeldiv balti aktsent. Ja võib-olla mäletatakse teda veel ka Soomes, igatahes nende hulgas, kes juhtusid vaatama ETV soomekeelseid saateid.

Mis on siis see, mis on just Alice'i nii meeldejäävaks muutnud?

"Alice on poisilikult julge, omapärane, särav, ergas ja ülipositiivne inimene. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta on olnud meie teleajaloo säravaim naine," on tema kohta öelnud kauaaegne kolleeg ja meediaõppejõud Hagi Šein. Tema usub, et Alice läks televaatajatele hinge tänu oma loomulikule olekule, ilule ja sisemisele jõule. Samas oli ta justkui üks meie seast, mis tekitas usaldust ja tõi ta vaatajaile lähemale.

Eks nii oligi. Too oli aeg, mil me kõik lugesime samu raamatuid, vaatasime samu filme ja kui Soome TV välja arvata, siis jälgisime ka üht ja sama telekanalit. Igav küll, aga igatahes oli see midagi sellist, mis rahvast ühendas. Ja Alice, kes ilmus sooja ja säravana must-valgele, udusele ja värisevale ekraanipildile, muutis isegi paduvihmase päeva heledaks. Nagu oleks haldjas oma võlukepiga üle taeva käinud. Kui räägiti Alice'ist, siis polnud vaja perekonnanime öelda, kõik teadsid niigi, et jutt on temast. Ta oli kui pereliige, kes veetis meie kodus päris palju aega ja aitas unustada tollase, tükati raskesti  talutava olukorra. Ka see, et ta igapäevaselt enam diktorina ei töötanud, ei tähendanud, et teda ekraanil üldse ei näinud. Näiteks vana-aastaõhtu saadetes, aga ta tegi kaasa ka lastelavastuses "Kessu", mis valmis 1980, aga seda võib ETV arhiivist vaadata tänagi.  Tal on olnud mitmeid rolle ka filmides. Üks oli ETV-s hiljaaegu Georg Otsa sünniaastapäeva puhul näidatud "Juhuslik kohtumine" (1961), teine Telefilmis tehtud noortefilm "Keskpäev" (1981). Ja neid filme on veel.  Ta on mänginud ka Rakvere teatri lavastuses, Friedrich Dürrenmatti "Strindbergimängus".

Pole põlanud ära ühtki tööd

Alice Talviku isa Artur Ader töötas enne sõda Soomes ja abiellus seal soomlannaga. Oma eluloos kirjutab Alice, et ta sündis Helsingis, ent juba juunikuus, kui oli paarikuune, saadeti tema isa poliitilistel põhjustel Soomest välja. Pere asus elama Tallinna, kus isa leidis tööd Eesti Raadios. Sõja algul evakueeriti pere Tšeljabinski oblastisse.

Maailm oli väike juba siis – Siberis sattus Alice'i pere samasse kohta, kuhu olid evakueeritud ka tema hilisema kolleegi Ruth Karemäe vanemad.

Ruth ongi aastate eest meenutanud, et nägi Alice't esimest korda lapsepõlves, kui ta oli 10-12-aastane. "Mäletan teda väga selgesti ilmsesti sellepärast, et see väike sitsides-satsides tüdrukuke, kes nägi välja nagu pupe, assotsieerus mulle hoopis neegrilapsega. Sellist kräsupead, kuigi valget, polnud ma varem näinud."

Ka Alice'il endal on tollest ajast meeles pigem kentsakad seigad. "Kõik, kes on mind juhtunud Siberis nägema, mäletavad mind," ütles ta kord. "Mul olid lapsena nii kohutavad juuksed, et need lihtsalt jäid meelde. Suviti pruuniks päevitununa olin nagu neegri negatiiv. Meie majas elas kingsepp, kes isegi teenis mu juuste pealt. Istus õllekas ja vedas kihla, kas saab mu juuksed peadligi kammida või ei. Tal oli selleks isegi spetsiaalne kamm rinnataskus. Ta võitis iga kord!"

Kui sõda lõppes, tuli pere tagasi Tallinna. Isa Artur Ader jätkas tööd vanas Kreutzwaldi tänava raadiomajas, kust hiljem alustas ka televisioon.

Ruth Karemäe on meenutanud, et aastaid hiljem, kui ta töötas koos Alice'i isaga Eesti Raadios, kohtas ta teda uuesti raadiomaja neljandal korrusel. Siis oli ta äsja keskkooli lõpetanud ja juba silmapaistvalt ilus neiu.

"Käisin isaga tööl kaasas, sest televisioon oli tollal ju täielik ime. Muidugi tahtsin seal töötada, ükskõik kellena," rääkis Alice. Kui ta keskkooli lõpetas, pakkus ennast tööle televisiooni lavastusosakonda. Nii saigi Alice'ist vastu kõiki ootusi kohe pärast kooli lõpetamist 1958. aasta suvel esimene ja pikki aastaid ainus naissoost lavamees.

"Ega ma olnudki kohe palgaline, algul töötasin honorari eest," meenutas ta. Pole palju neid, kes mäletavad, kuidas Alice vanas raadiomajas ringi liikus, blond lakk lehvimas, must kittel seljas, ühes taskus haamer, teises kruvikeeraja. Oli ju selge, et kauaks see nii ei jää. Esimesena hakkaski teda kasutama soomekeelsete saadete toimetus, sest soome oli ta emakeel. Selles toimetuses tegi ta rõõmsal meelel kõike, mida pakuti: oli nii režissööri abi ja assistent, aga ka saatejuht ning reporter. Tollal, kui kõik saated otse-eetrisse läksid, oli esineja külm närv eriti tähtis. Ja mis ka ei juhtunud, Alice ei löönud kunagi verest välja, jättes mulje, et polnud mingit apsu, kõik pidigi nii olema.

Otse-eetris ikka juhtus. Kord oli AK valvetoa rahvas ennast enne saadet lõbustanud sõnaga laboratoorium-rabolatoorium-tobolatoorium. See oli Alice'i eetris segadusse ajanud – ta jõudis tekstis selle sõnani ja ütleski: rabolatoorium. Jäi siis mõttesse ja ütles uuesti: rabolatoorium. Tõstis siis pilgu kaamerasse ja ütles: tobolatoorium. Andis siis alla, ei sattunud segadusse, ei näidanud kuidagi välja, et midagi oli valesti, vaid läks sujuvalt edasi. Ta lihtsalt mõjus väga loomulikuna ja nii ei arvanud vaatajadki, et midagi viltu läks.

Viiskümmend aastat abielus

"Olime Alice'iga mõlemad juba mõnda aega telemajas töötanud, Alice kauem kui mina, ja muidugi ma teadsin teda. Ekraanilt juba ammu," on Mati Talvik kirjeldanud oma elu maagilisemat hetke. "Aga siis tuli ta mulle ühel suvepäeval tänaval vastu. Vihma kallas kui oavarrest. Alice astus, kingad näpus, paljajalu rentslis, kus vesi ulatus talle poolde säärde, ta juuksed ja riided jooksid sorinal vett... Sel hetkel olin ma päästmatult kadunud. Olen siiani."

Ilmselt oli too hetk juba olnud, kui legendaarse noortesaate "Kanal 13" toimetus asutas end 1968. aasta suvel ringreisile ümber Eesti. Kauaaegne toimetaja Ülle Puusep meenutas: "Toomas Vint maalis lilleliseks ühe suure kollase bussi, mis oli justkui yellow submarine; sinna sisse pakiti toimetus, kelle hulgas olid ka Alice ja Mati, ansambel "Optimistid", Marju Kuut ja Boris Lehtlaan ning sõit marsruudil  Karksi-Viljandi-Paide-Haapsalu-Saaremaa läks lahti. Ööbiti noorte inimeste kombel telkides. Kultuurimajad olid rahvast tulvil, sest sai ju päriselt ise vaadata, milline nägi Alice laval välja põnevates iseõmmeldud minikleitides. Mati intervjueeris kohalikke kuulsusi või ka toimetuse tegijaid, õhtuti pidutseti ja siis märkasid teisedki, et miski oli Alice'i ja Mati vahel lahvatanud heleda leegiga."  

Nad abiellusid 1970. aastal ja vaevalt siis oli palju neid, kes uskusid, et see paar nii kauaks, sama hästi kui igaveseks, kokku jääb. Mati on alati, kui mõni tema headest tuttavatest on uue naise võtnud, uhkesti rõhutanud, et tema on olnud abielus ainult üks kord ja nii see ka jääb. Muidugi võib küsida, kumma teene see on, sest Talvikud on mõlemad jäärad (Mati sünnipäev oli 11. aprillil). Alice on kunagi öelnud, et üks neist lihtsalt pidi järele andma või muidu poleks sellest perekonnast enam ammugi pilbastki järel. Kodust šampanjat selles peres igatahes ei joodud. Kas keegi teab, mis on kodune šampanja? See olla see, kui mees võtab viina ja naine sisiseb kõrval. Alice ei sisisenud kunagi, tema plahvatas ja plahvatus oli võimas. Aga veerand tunni pärast on kõik lõppenud ja unustatud. Kolleegid mäletavad, et ajal, mil nad elasid veel telerahva kooperatiivmajas, tuli aeg-ajalt ette, et kui Mati juhtus lubatust veidi hiljem – noh, päev või paar – koju tulema, siis võttis Alice ta uksel nii raevukalt vastu, et Mati pidi mõnest naaberkorterist poliitilist varjupaika otsima. Aga läks natuke aega mööda, ja Alice tuli teda otsima: "Tule koju, su pea niikuinii valutab, ma tegin hapukapsasuppi!"

Avalikkuses oli vaevalt kedagi, kes oleks uskunud, et kuningliku välimusega Alice elas nii tavalist pereelu. Pigem usuti, et ta ei pea kodus lillegi liigutama, isegi hommikukohvi tuuakse talle voodisse. Miski poleks olnud tegelikkusest kaugemal.

Alice'i ja Mati peres kasvas neli last. Selge see, et legendaarne telereporter Mati Talvik poleks saanud teha pooli asjugi, kui Alice poleks hoolitsenud tema tagala eest. Alice tunnistab, et tema elus on olnud raskeid aegu sõna tõsises mõttes. Ta meenutab kogu seda tohuvabohu, mis kaasneb suure perega, kus üks on temperamentsem ja lärmakam kui teine. Omaaegne kuulus filmioperaator Semjon Školnikov olla väitnud, et kui tal oleks tarvis filmida Itaalia perekonda, siis teeks ta seda Talvikute köögis.

"Kord läksin koju ja vaatasin — sajajalgne meile elama tulnud. Kogu meie korteri pikk koridor oli kingi täis," on Alice möödunud aegu kirjeldanud. "Need olid Arturi klassivennad, kes olid meie külmutuskapi tühjaks söönud ja magama keeranud. Mul lõpuks ei jäänudki muud üle, kui hakkasin toitu purkidesse panema ja aknakleepribast lõigatud silte peale kleepima: see on homseks! See on isale! Tead, kui mõtlen sellele, kuidas ma käe otsas kuus liitrit pudelipiima koju pidin tassima, siis…"

Noorim tütar Annika on oma ema iseloomustanud nii: "Ta on alati nii positiivse hoiakuga, tegudeinimene, ta ei hädalda mitte kunagi. Kui midagi juhtub, siis hakkab ta kiiresti lahendust otsima ega kaota kunagi lootust. Ja on veel üks tähtis asi. mida minu ema oskab. Ja see on, et targem annab järele!"

Oli, mis oli, aga nüüd on Alice rikas naine – lisaks neljale lapsele on tal ka kümme lapselast.

Mitmekülgselt andekas

ETV kauaaegne režissöör Kadri Mardna oli Alice'i klassiõde ja paaril aastal olid nad isegi pinginaabrid.

"See, et tal on väga mitmekülgsed võimed, tuli välja juba koolis," kinnitas Kadri. "Et tal on keelte peale andi, seda teavad kõik kunagised televaatajad, aga ta oli väga hea ka matemaatikas ning joonistas väga hästi. Kardan, et tema oli neid inimesi, kel oli raske elukutset valida, sest oma annete poolest oleks ta suutnud teha päris paljusid asju."

Kadri Mardna loetelule Alice'i oskustest ei saa jätta lisamata, et ta oli ka väga hea õmbleja ja kuduja. Õmbles ja kudus riided selga endale ja lastele, vahel ka kolleegidele. Alice'i riietumisstiil oli ekstravagantne, ja see, kuidas ta oma riided välja kandis, oli kadestamist väärt. Kord oli väliskommentaator Rein Soomets, kes ühtlasi oli telemaja ametiühinguorganisatsiooni esimees, Alice'it noominud: "Sa rikud ohutustehnika reegleid!" Alice oli tööle tulnud uhkete suurelilleliste sitsist põlvpükstega. Tol ajal ei kandnud selliseid Eestis mitte keegi. "Kui sa peaksid veel kord lapsepuhkusele jääma, siis ära mitte loodagi, et sa selle aja eest raha saad," oli Soomets teda hoiatanud.

Alice oli ka vapper naine. Seda on meenutanud nii Kadri Mardna kui ka Hagi Šein. "Mida ma temast kui diktorist mäletan," ütles Kadri, "on see, et keelatud pühade puhul püüdis ta alati anda mõne vihje. Olid need siis jõulud või lihavõtted, mida otsesõnu nimetada ei tohtinud, aga Alice pani siis vaasi mõned rohelised oksad või pajuurvad. Vaatajad said aru küll, millest jutt käib."

"Ma mäletan, kui ameeriklased maandusid 1969. aastal esimest korda Kuul ning Nõukogudes Liidus ei levitatud seda informatsiooni kohe," on meenutanud Hagi Šein. "Mina olin siis "Aktuaalses kaameras" režissööri assistent ja meile tuli pulti Soome televisioonist otsepilt ameeriklaste Kuule maandumisest. Ma nägin oma silmaga, kuidas Neil Armstrong Kuule astus. Põhimõtteliselt oleksin ma võinud vajutada ühte nuppu ja lasta see pilt Eesti Televisiooni, kuid selge oli, et sellele järgnevad meetmed oleksid olnud teletöötajate suhtes karmid. Aga Alice oli nii julge, et soovis samal päeval kas "Aktuaalse kaamera" või siis saatepäeva lõpus head ööd nii televaatajatele kui ka Ameerika poistele Kuul."

Tõsi, Alice on saanud ka ühe käskkirja, kuna kasutas eetris mitmeti mõistetavaid sõnu. Nimelt oli ta ühel ilusal septembrikuisel imelise seeneilmaga pühapäevahommikul öelnud programmi sisse juhatades kallile vaatajale, et kui tal poleks mõjuvaid põhjusi, siis tema läheks seenele. Järgmisel hommikul oligi käskkiri seinal, et diktor saatis vaataja seenele. "Nojah, kuigi mina ju soovisin kõige paremat," oli ta siis mõelnud.

Täis otsustavust

Kui saatepäeva juhi koht jäi 1979. aastal vabaks, siis kasutas Alice juhust ja loobus diktoriametist. Inimesed ei suutnud mõista, miks. Üks põhjusi oli leida rohkem aega oma perele. Noorim tütar oli siis alles tilluke. Ent vähetähtis polnud seegi, et diktoritöö muutus rutiinseks. "Ma ei viitsinud enam ilus olla," ütles ta siis. Ja veel: "Tundsin, et mu nägu hakkas ära vajuma!" See raske hetk üle elatud, võttis Alice elu jälle täie rinnal.

"Mu ema ütles, et olen tyylihullu – eesti keeles tähendab see tujuhullu. Kui ma midagi teen, siis olen selles ülepeakaela sees!" seletas Alice ja see on tema iseloomustamiseks vist päris täpne väljend. 45-aastaselt läks ta esimest korda elus ratsutama ja kohe Altai mägedesse. Vihma sada kolm nädalat järjest, saapad ei tulnud enam jalast, aga see oli talle vapustav elamus. Auto juhtimise õppis ta selgeks viiekümneaastaselt ja sõidab nüüd nagu noor jumal.

Kuni eriolukorra kehtestamiseni sõidutas ta trennidesse oma kolme lapselast.

"See oli täiskohaga töö. Nüüd olen töötu ja see ei ole hea tunne, oleksin nagu vangis," ütleb ta. Aga tal on hea meel, et tema pere on hea tervise juures, ükskõik, kus ilmaotsas nad ka ei elaks. Suuremast masendusest päästab teda suur aed ja aiatöö. Rohenäpp nagu ta on, kaevab ta maad ja toimetab aias juba kuu aega.

Pere ei taha kuuldagi sellest, et Alice'i sünnipäev hoopis pidamata jääks ja vähemalt võiks seda pidada Skype'is. Aga tema vend olla öelnud, et vedas sul kuramusel - pääsed sünnipäevast. Ja ära tee skaibipidu, sest seal näed sa veel hullem välja kui elus. "See oli muidugi nali," lisas Alice. Ja nalja peab saama.

Mis Alice'it häirib, on suhtumine vanemasse generatsiooni. Kogu aeg hädaldati, et vanu on liiga palju, töötegijaid vähe ja need vähesed peavad vanu üleval pidama. Et vanad on koormaks. Nüüd, kui jumal annab võimaluse nendest kõige vanematest lahti saada, kuuleme jälle, et kõik ebamugavused on tarvitusele võetud just vanade kaitseks. Jälle tunned ennast süüdi, kas pole see solvav ja alandav?

Kõige rohkem tunneb Alice praegu puudust raamatutest, sest raamatukogud on kinni. Nii vaatab ta siis televiisorit. Ja seal häirivad teda "Ringvaate" lollid naljad. Miks ei võiks ETV näidata parem klassikalisi naljafilme, näiteks "Blackadderit"?  

Tänapäeval on järjest rohkem neid inimesi, eriti vanuses 50+, kellele tundub, et nad on elust täiesti välja lülitatud ja neid ei taha enam mitte keegi. Kõik, kel on olnud au Alice'it lähemalt tunda, teavad, et tema tõesti ei jää kunagi norutama, kuigi pole temagi elu olnud ainult pidu ja pillerkaar. Juhtugu mis tahes, tema asub kiiresti lahendust otsima. Ja pole kahtlustki, et igast olukorrast ongi võimalik leida ka midagi head.

Miks ei võiks ta omaenda kogemuse pealt teisi inimesi julgustada. "Mida on minusugusel teistele öelda?" küsis ta. Siis mõtles ta natuke aega ja lisas: "Võib-olla peaksime tundma rohkem rõõmu sellest, mis meil ikka veel olemas on?"

PS: Ühe intervjuu on Alice Talvik siiski andnud. See juhtus siis, kui ta jäi pensionile ja tegi oma tööaastatest kokkuvõtte. Loo pealkiri oli siis "Alice Talvik - tiitliteta miss". "Ära räägi sellest, kui pensionile jäämisest," ütles ta siis. "Mina jään palgapuhkusele. Olen riigile terve oma tööea jooksul makse maksnud ja nüüd maksab riik mulle selle raha pealt protsente," seletas ta.

Aga tõsi, mis tõsi, pensionär oli siis ja on praegugi päris jube sõna – see tähendab luitunud, kibestunud ja koltunud, vilttuhvlite ning kottis riietega vanainimest, kes on kogu maailmaga pahuksis. Ju on mõned sellisedki olemas, aga kuidas tähistada neid pensioni saavaid inimesi, kes on sirgeselgsed, säravad ja sportlikud, käivad väärikate ülikoolis, kuuluvad (vähemalt oma suguseltsi) arvamusliidrite hulka ja kannavad edasi nii oma pere kui ka riigi järjepidevust?  Kas tuleks välja kuulutada järjekordne sõnaus, et leida parema kõlaga sünonüüm sõnale pensionär?

Nii ehk naa oli Alice armastatud nii noorte kui ka vanemaealiste vaatajate seas. Kui ta 1996. aastal (56-aastasena) kindlameelselt pensionile läks – siis andis ta mõista, et ei kavatse jääda käed rippu istuma. Nii kirjutas ta oma lahkumispeo kutsele: "Reedel, 13. detsembril ootab Alice Talvik kõiki sõpru ja kolleege lõpupeole. Mul on lilledest kahju, ärge lõikellili tooge! Kui keegi midagi just tuua tahab, siis mõni tööriist on teretulnud..." 

Kolleegid saatsid ta ära palgapuhkusele järgmiste sõnadega:

Alice oli tuhandete lemmik, tohutu suure auditooriumi oodatuim külaline;
Alice oli kuldne meister – ta teadis millest, kellele ja miks ta kõneleb;
Alice oli tuld täis nii alamatele kui ka ülematele;
Alice oli võlur, kes suutis ka kivist vee välja pigistada;
Alice oli, on ja jääb Eesti Televisiooni eilsete, tänaste ja ka homsete tegude tõeliseks kangelannaks.