Saara Nüganen ema Anne Reemannist: mängumootor töötas kodus nagu teatrilaval
Ema ja tütar Anne Reemann ja Saara Nüganen on mõlemad valinud näitleja elukutse. Näitlemisoskus on Annele kasuks tulnud ka laste kasvatamisel.
Lisaks Saarale on Anne Reemannil ja Elmo Nüganenil veel kaks nooremat tütart – Maria Netti ja Sonja. Anne meenutas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et aeg-ajalt väljusid lapsed kontrolli alt ja nende maha rahustamiseks pidi ta looma mängima. "Situatsioon väljus niimoodi kontrolli alt, et ma ei saanud neist enam jagu. Ei taha ju lüüa ka ja siis, mis mõjus, oli see, et ma hakkasin loomaks muutuma. Hakkasin neile ütlema: "Teate ma tunnen... ma tunnen... ma ei saa praegu... ma tunnen ennast kuidagi imelikult, hakkan vist loomaks muutuma." Ja siis ma hakkasingi – nokk ja tiivad hakkasid tulema, mingeid imelikke hääli hakkasin tegema," rääkis Anne. Pühendumuse ja tõsidusega tehtud näitemängu hakkasid lapsed kartma ja rahunesid maha.
Ka Saara mäletab lapsepõlvest, et emas oli nendega tegeledes mängulisust. "Mängumootor läks tal kodus vahel samamoodi käima nagu läheb laval," meenutas Saara.
Tegelikult ei olnud Anne aga näitlejaks saamises täiesti kindel. Olgugi et talle juba väiksena näidelda meeldis, tekkisid vahepeal ka muud huvid. Esmalt õppis ta üldse Otsa koolis laulmist, kuid läks siis ikkagi Liina Tennosaare õhutusel lavaka katsetele. Ta sai teatrikooli sisse ja peagi saigi temast näitleja.
Ka Saaral oli näitlemispisik juba lapsepõlves olemas. Talle meeldis väga esineda ja ta nautis teiste tähelepanu. Näiteks tegi Saara väikesena alati külalistele nalja – pani ujumisprillid valet pidi pähe ja teenis sellega külaliste naerupuhangu. "Mulle õudselt meeldis see, et nad naersid. Ma arvan, et see oli võib-olla mingi hetk, kus ma hakkasin selle nimel natuke vahel tööd tegema, et ajada inimesi naerma. Siis ma ei osanud nii mõelda, aga nüüd ma oskan nii mõelda, et see on tegelikult väga seotud selle elukutsega. Kui sa suudad kellegi kas naerma ajada või mingi emotsiooni tekitada mingis inimeses, siis see on näitlejale "Jess!" moment," rääkis Saara. Suviti korraldasid nad maal õdede ning onu- ja täditütardega ka suuri näitemänge.
Vanemad tütart aga näitlejakarjäärile ei suunanud, vaid pigem utsitasid Saarat ka teisi valikuid kaaluma. "See [näitleja elukutse] ei olnud soovitatav. Nad ikka püüdsid kõigest väest mind sellest eemale hoida, aga nad ise olid mõlemad nii andekad inimesed, et seda oli raske mitte eeskujuks võtta," rääkis Saara. Vanemate soovitus ka muudele elukutsetele mõelda tuli sellest, et näitleja amet tundub tihtipeale palju glamuursem ja rõõmsam, kui see tegelikult on.
Näitlejatööga kaasnevad pikad proovid ja õhtused etendused. Seega pidid lapsed vahel lapsehoidjaga või hiljem ka üksinda kodus olema. Saara sõnul nautisid nad omaette olemist väga, ent ometigi tekkis aeg-ajalt vanemate järele igatsus. "Ikka valisime jälle linnateatri valvelaua numbri, helistad sinna ja valvelauatädi käest küsid, et kas on majas, kus saalis ja siis ta võib olla ühendab," meenutas Saara. Vahel, kui igatsus peale tuli, vaatasid nad ka vanemate vanade etenduste salvestusi.
Toimetaja: Victoria Maripuu