Hiljaaegu võeti jutuks aastatel 1993-1995 linastunud 36-osaline teleseriaal "Salmonid" kui esimene Eesti Televisioonis valminud seebiooper. See ei ole tõsi. Esiteks alustas samal aastal, vaid kaks nädalat hiljem, teinegi telesari - "Õnne 13", mis kestab tänaseni ja on kestuselt ka rahvusvaheliselt täiesti arvestatav seriaal.

Teiseks läks Eesti esimene tõsielusari, mida tollal nimetati dokumentaaldraamaks, eetrisse juba ligemale 30 aastat varem – 30. oktoobril 1965. aastal. Selle sarja nimi oli "Mis Koosta peres uudist?". Kuni 1968. aastani käis see eetris kaks korda kuus ja siis mõningate vaheaegadega kord kuus 1971. aastani, kui sarja nimeks sai "Käime külakorda", mis omakorda jätkus kuni 1973. aastani. Sarja tasub meenutada üsna mitmel põhjusel, seda enam, et järel pole sellest peaaegu midagi. Oli otsesaadete aeg ja mingil põhjusel on säilinud ainult vähesed stsenaariumid.

Kust tuli Koosta pere saate mõte?

Sellele küsimusele polegi nii lihtne vastust leida, sest küsida pole enam kelleltki – enamik tollaseid asjaosalisi toimetab juba ammugi taevastes telemajades.

Maailmas polnud seebisarjad enam ammugi mingi uudis. Esimesed sarjad olid õigupoolest järjekuuldemängud,  mida hakati kõigepealt tegema Ameerikas. Esimene neist, mis kandis sobilikku nime "Värvilised unistused" läks eetrisse Chicago raadios WGN 20. oktoobril 1930. aastal ja esimene raadioseebiooper Suurbritannias "Clara, Lu ja Em" sai nende avalikõiguslikus raadios teoks vaid kolm kuud hiljem, 27. jaanuaril 1931. Järjekuuldemängud võitsid kiiresti kuulajaid, nii et neid hakati tegema telelavastusena üsna kohe, kui televisioon oli selleks piisavalt arenenud. Esimest telesarja "Need on mu lapsed" alustati jällegi Ameerikas 1949. aastal, inglased tegid esimese, "Perekond Grove" 1954. aastal. Tegelased pärinesid reeglina lihtrahva hulgast, süžee lihtsakoeline, tegevus toimus suures osas korteri või isegi köögi piires ja teemad olid päevakajalised, just sellised, mille üle kodus ja köögis arutletigi.   

Eks Eestis juhtus laias laastus samuti. Millegi telelavastusliku peale ei saanud hakata mõtlema enne, kui selleks olid loodud elementaarsed tingimused. Tollal veel Tallinna Televisiooni nime kandnud asutus oli esimesed kümme aastat sunnitud läbi ajama Kreutzwaldi tänava nn vana raadiomaja 2. stuudio kitsukeste ruumidega. Lootus paremale tulevikule tekkis 1960. aastal, kui lõpuks Gonsiori (tollal Lomonossovi) tänavale spetsiaalset telemaja rajama hakati. Tollal ei käinud ehitus nagu välk ja pauk. Nii et esimene saade läks sellest värvilõhnalisest telemajast eetrisse alles 15. juulil 1965.

Oli hämmastav aeg. Suure osa oma elust nõukogude ajal elanud inimesele tundus uskumatu, et sai teha asju, mida siin kuldsetel kuuekümnendatel tehti. Nagu näiteks mitmel aastal vaatajaid elevil hoidnud Soome-Eesti viktoriin "Naapurivisa" (1966 ‒1970). Aga see oli  üürike aeg, napp hingetõmme, mil paotati natuke vabaduse akent ja lasti sisse värsket õhku.

Televisioonirahvas kasutas seda aega täiega. Kuna uues telemajas oli kaks stuudiot, kus oli võimalik ühte tõsielulist sarjalugu lavastama hakata, siis hakkasid mõtted kiiresti selles suunas liikuma. Praegu oleks põnev teada, kas kelleltki võeti ka eeskuju, ja kui, siis kellelt. Esimene mõte läheks kohe Soome televisioonile, mida Põhja-Eestis ja eriti Tallinnas tollal juba hoolega jälgiti. Tüüpilist algupärast telesarja seal tollal vist veel ei toodetud, küll aga oli Soomes üks populaarne kuuldemängusari "Suomineni pere", mida läks aastail 1938-1958 eetrisse 400 osa ja mille põhjal tehti kuus mängufilmi. Samas ei saa unustada, et Soome TV näitas ka Briti ja Ameerika seebioopereid, millest kõige paremini mäletatakse ehk "Peyton Place`i" (1964-1969). Muide, Lilian Põldre, kes oli filmi "Need vanad armastuskirjad" üks kaasstsenariste (Mati Põldre sõnade kohaselt kirjutas tema põhilised dialoogid), oli eeskuju võtnud just "Peyton Place`ist", mida ta oli aastaid jälginud.

Helgi Oidermaa, kellest sai Koosta pere stsenarist, tütar Reet mäletab, et eeskuju mõttes on olnud juttu ka Saksa DV televisioonist. Kaisa Pärensoni (tollal Kaisa Kask) meenutuste kohaselt tuli sarja idee tema isalt, Tõnis Kaselt, kes oli Tallinna Televisiooni pearežissöör ja kunstiline juht.

"Vist oli isa Poolas midagi niisugust näinud või sealt kuulnud," rääkis kunagine lapsnäitleja Kaisa Pärenson Hillar Peebule. Poola näib olevat tõenäoline juba sellepärast, et meeskonda, kes telesarja ette valmistama hakkas, kuulusid ka Rein ja Ruth Karemäe. Ruth oli pärast mõne aasta pikkust elu Poolas just hiljaaegu kolinud tagasi Eestisse.

Tõsi, Poolas olid seebisarjad selleks ajaks juba kõvasti populaarsust kogunud. 5. jaanuaril 1965 esilinastus Poola TV-s tõsielusari "Barbara ja Jan", samal aastal linastus veel kaks telesarja, neist üks oli krimilugu "Kapten Sowa ajab jälgi" ja teine komöödia "Kodusõda", kus sõna kodu tähendabki kodu. Lastele hakati juba 1963. aastal tegema animasarja "Bolek ja Lolek".  Niisiis oli Ruth käepärast, kui oli vaja midagi poola keelest tõlkida.  

Teeme telesarja, aga kes teeb?

Kui oli otsustatud, et telesari tuleb, ja režissöör ei saanud olla keegi muu kui idee autor Tõnis Kask, siis tuli leida keegi, kes suudaks kirjutada stsenaariumi. Esialgu asusid selle kallale kaks andekat ja avarapilgulist kolleegi, kellest üks oli, nagu juba öeldud, põllumajandussaadete toimetaja Helgi Oidermaa ja teisena lõi kaasa publitsistikasaadete reporter Rein Karemäe. Sarja aluseks otsustati võtta hoopis inglaste doksarjadele omane liin, kus sündmustik hargneb kui tegelikkus meie ümber, nagu Tõnis  Kask on selgitanud Margo Vainole antud intervjuus (Nädal nr 48, 27.11.2008).

Helgi Oidermaa on 27. juunil 1999 rääkinud saates "Brauser" Indrek Treufeldtile, et hakati rääkima nendest ja neile, kes vajasid natuke südame pealt äraütlemist. Eestlased ise ei saa sellega hakkama, et oma tundmused taldrikule paneksid. Aga see saade oli nagu vaheaste, et siiski midagi ära öelda ajal, mil inimene vajas elus mingisugustki tuge. Esimesed saated olid väga lühikesed, järgmised läksid natukene pikemaks. Ja siis hakkas see saade kõigile meeldima...

Niisiis otsustati hakata kajastama ühe pere elu. Prototüübid leiti lähedalt – aluseks võeti Rein Karemäe abikaasa Ruthi lelle, Kessulaiu majakavahi Aleksander Kipperi lugu, mis kinnitab veelgi tõika, et ideoloogilised kruvid olid lastud lõdvemale. Kuuekümnendate põlvkonda kuuluv Rein Veidemann on selle kohta öelnud et 1965. aasta oli Hruštšovi järelsula aeg, kuigi pärast Hruštšovi mahavõtmist 1964. aastal hakati kruvisid juba uuesti kinni keerama. Veidemann seadis Koosta pere loo – lihtsate inimeste loo – teleekraanile ilmumise ühte ritta 1960. aastatel ilmunud väikeste luuleraamatute, pagulaskirjanike ning seni keelatud välisautorite loomingu ilmumisega, aga ka Tallinna–Helsingi laevaliini avamisega.

"Koosta pere lihtsate külainimeste lood olid vastukaaluks üldisele paatoslikule olustikule," sõnastas Veidemann toonase telesarja erilisuse. Eriti irooniline tundub siinjuures see, et toda sarja tootis ideoloogiatoimetus, mis mingil ajal nimetati ümber propagandatoimetuseks. Võta üks ja viska teist!

Pererahva televisiooninimeks võeti Koost ja perepeaks sai Aleksander Koost, ehk Koosta Sass ja tema pere. Stsenaariumis toodi ära nii Koosta Sassi ehk Aleksander Kipperi kui ka tema pereliikmete iseloomustused.

Aleksander Koost – mees 50.-60. aastates. Üle keskmise pikk, kuivetanud randlane. Väga suurte ja tugevate kätega. Elunäinud inimese näoga. Kannab juba aastaid hästi lühikeseks pöetud juukseid, mis teeb ta pisut nooremaks. Lugemise ja täpsema töö juures kannab prille. Lonkab pisut. Nooruses on proovinud salapiirituse vedu, aga pole rikkaks saanud. Okupatsioonipäevil hoidis sõjaväest kõrvale ja püüdis mobilisatsiooni eest põgeneda koos naisega Rootsi. Esimesel korral peksis torm ta tagasi, teisel korral võtsid sakslased ta merel kinni ja küüditasid Hollandisse koonduslaagrisse. Pärast sõja lõppu tuli ta koos naisega koju tagasi ja hakkas majakavahiks. Julgeolekukomitee vanades arhiivides olla ta nimi siiski kirjas. Koosta Sassil on targad käed: ta oskab kõiki töid, mida rannas vähegi teha tuleb.

Oma perekonnas on ta vaieldamatu autoriteet, külas arvestatakse tema sõna, sest ta oskab oma majapidamist korras hoida ja elu korraldada. Ta on liikuva mõtte, kuid aeglase ütlemisega. Olukord muutub vastupidiseks, kui ta on väheke viina võtnud, millest ta ära ei ütle. Temas on varjatud uljust: soliidse kesta taha peitub midagi poisikeselikku. Peab naljast lugu.

Tema naine Hilda Koost – mõni aasta alla viiekümne. Põline randlane. Omal ajal on ta olnud väga ilus naine. Seda võib veelgi märgata tema elurõõmsast näost ja käbedatest liigutustest. Hilda Koostas pole veel vanaeidelikkust, riides käib ta korralikult. Ta pole naine, kes oleks harjunud kerge eluga. Randlasest naisena suudab ta toime tulla nii aerupaadi kui ka adraga. Hilda Koost on vallakooli haridusega. Pärit vaesest perekonnast, teeninud tüdrukuna nii suurel maal kui ka saartel. Tema esimene laps sündis Hollandi koonduslaagris ja suri sealsamas.

Perekonna "suurtes küsimustes" jätab Hilda Koost viimase sõna mehe öelda, "väiksemates" aga on äärmiselt iseseisev. Mis puutub asjadesse väljaspool kodu, eriti poliitikasse, arvestab külarahva ütlemisi ning ei püüagi ise tõde leida. Ta on hella südamega, armastab väga oma lapsi ja tema silmad on "märjas kohas". Samas aga oskab ta ka kadakana praksuda ja säriseda. Eriti siis, kui tema teinepool liiga heas meeleolus külast koju tuleb. Majandajana annab Sassile silmad ette ja külas arvatakse, et tal on küüned enda poole.

Nende poeg Tiit Koost – lõpetas mõni aasta tagasi tööstuskooli ja töötab nüüd hea koha peal, mehaanikuna Pärnu kalakombinaadis. Eeloleval sügisel ootab teda ees teenistus Nõukogude Armees. Emalt on Tiit pärinud pehmevõitu iseloomu, isalt aga töökad käed. Kalakombinaadis on ta heas kirjas.

Ta on pikka kasvu, väga tugeva kehaehitusega poiss, käib loomulikult väga moodsalt riides. Ta on jahimees ja armastab kihutada Jawa mootorrattaga.

Nende tütar Maret Koost – tugeva kehaehitusega heledapäine rannapiiga. Häbeneb oma suuri käsi ja tugevaid jalgu. Keskkoolis ei arvatud, et ta võiks EPA-sse sisse saada, aga sai ja õpib nüüd raamatupidamist. Stipendiumi ta pere keskmist sissetulekut arvestades ei saa, aga õppimine läheb korralikult, ainult ühest ainest, matemaatikast, ta hästi jagu ei saa.

Nende tütar Maaja Koost – pikk, veidi kahvatu, aeglase liikumisega kasvueas tüdruk, käib kaheksandas klassis. Iseloomult kinnine, isegi pahur, vähese jutuga. On tihti haige olnud ja seetõttu ootab, et temale pühendataks perekonnas rohkem tähelepanu kui teistele.

Nende tütar Piret Koost – tugev ja terve seitsmeaastane tüdruk. Tüüpiline pesamuna. Kuna tal pole omaealiste seltskonda, on ta omaks võtnud täiskasvanute kõnepruugi.

Koosta Sassi ema Maria Koost – üle 80-aastane. Nõder ja viimasel ajal haiglane vanainimene. Ei kaeba oma hädasid, kuigi elu on olnud raske. Ilmakordi on ta näinud mitmeid. Kogu aeg on teinud ausat tööd.

Osatäitjad ja Koosta pere köök

Selleks, et luua kujutlus päris perest, valiti osatäitjad targu isetegevuslaste hulgast, võeti mängima vähemtuntud rahvateatrite näitlejad. Tuletornivahti mängis väga usutavalt Tallinna bussijuht Rein Vaharo, tema naist Hildat Vilma Kuusk, kes eraelus oli ühe Viru tänava rõivapoe müüja. Tütar Maretit Lemme Tali-Krimm ja väikest Piretit Kaisa Kask-Pärenson. Sassil käis külas Pottsepa Karla, kellele meeldis öelda: "Kui üks asi on karvane, siis mina ei ütle, et tema on sile." Ingerisoomlast ehk ingerlast Karlat mängis tõeline ingerlane, ETV režissöör, endine Karjala TV pearežissöör ja Karjala teatri näitleja Aarni Rompainen. Tiidu rollis esines Ilmar Mikkor, kes tollal õppis lavakunstikateedris ja hiljem töötas 35 aastat Tallinna draamateatris. Mareti kavaler Lembit oli Heikki Krimm, kellest sarja edenedes sai Sassi väimees, aga kes abiellus Lemmega ka tegelikus elus. Heiki Krimm on tuntud ka kui loodusravimite tootja, kelle käe all on valminud rahvalikud rohud Paps-20 ja Onykor.

Avalikkuses ei antud kuidagi mõista, kes need inimesed tegelikult olid. Et illusioon oleks täielik, ei lisatud sarjaosade lõpus tiitreid ja osatäitjaid tuntigi vaid sarjanimede järgi. Eks rahvasuus liikuvaid legende oli seda rohkem. Päriselu efekti rõhutas ka osa, kus perel oli külas telereporter Rein Karemäe.

Tegevus toimus laupäeviti stuudiosse ehitatud Koosta pere köögis. Seal juhtis vägesid legendaarne telekunstnik Linda Andreste, kelle kohta on öeldud, et tema töötas välja uue telepildi ja töökultuuri. Nagu Kaisa Kask-Pärenson on  rääkinud Hillar Peebule, tuli köögis kraanist isegi vett ja pliidi all põles tuli.  

"Keset kööki seisis laud, mille taga aeti juttu, ning tagaseinas olid kaks ust,  kust tegelased tulid sisse ja läksid välja, kui Sassi, tema pereliikmete ja tuttavatega arutati igapäevaseid elulisi asju." Loomulikult oli alati tegu otse-eetriga.  

Läkski lahti

Päris esimene saade laupäeval, 30. oktoobril 1965. aastal läks küll eetrisse ülekandejaama abil Jüri poest, kuhu pereisa Sass oli tulnud koos väikese Piretiga.  

Kuna esimese saate stsenaarium on säilinute hulgas ja sealt saab üsna hea ülevaate nii saate olemusest kui ka tollastest oludest, siis võiks osa sellest siinkohal ära tuua. Niisiis toimus tegevus ETKVL süsteemis ehitatud maakaupluses, mis pretendeeris moodsusele. Sukad, sokid, töörõivad ja mootorrattad ühel pool, teisel pool või, saiad, vorstid ja pudelid. Koosta Sass on just selle leti ees. Müüja, keskealine heas toitumuses, valges kitlis naine, annab talle kaupa kätte. Parajasti kaalub mannat. Piret uurib kultuurikaupade leti väljapanekuid. Ühes kaupluse seinas, pika pingi peal, istub Pottsepa Karla.

Saate algul kaalub müüja Sassile mannat ja suhkrut ning uurib Koosta pereliste tervise järele: noh, mis siis Koosta peres uudist? Selgub, et uudiseid polegi, kõik terved, kõik endine. Suurim probleem on see, et igal laupäeval tuleb lastel vastas käia, aga bensiininorm ammu üle kulutatud.

Vestlusse lülitub Pottsepa Karla: kuule, teeme veel midagi?
Sass: ei tea…
Karla: ei noh, mina maksan. Minu kaup ja minu liigud. Ma teeksin sulle praegu kasvõi terve kasti välja ja kahju ei hakkaks. Sa, Sass, ei kujuta ette, mis sa mulle praegu tegid. See kodune krigin on mul hinge seest välja söönud. Laseb nagu kahvliga mööda poti põhja.
Küsib müüjalt "kolhoosniku". Müüja võtab riiulilt "soru", aga hoiatab, et ärge siin poes küll hakake…
Liitub ka Piret, kellele Karlale ostab pool kilo kõige paremaid šokolaadikomme. Mehed taanduvad pingi peale, poodi siseneb kohaliku kolhoosi esimees. Piret teeb talle kniksu.
Esimees: tere Piret, kuidas läheb?
Piret: hästi! Ma istun Anduvälja Leoga ühes pingis.
Esimees: Õige, õige! Sa nüüd koolilaps! Lugemine-rehkendamine juba selge?Sass tõuseb püsti ja astub ka ligi: Piretil on selge küll, aga kuidas meie rehnuttidega siis on? Suvest saati arutame siia ja sinnapoole, aga selgeks ei saa.
Esimees: Tere, Sass! Mis seal selgeks saada. Minu jutt on ju teada.
Sass: olen ma majakavaht või pole?
Esimees: miks sa siis pole?
Sass: kas mul on õigus kolhoosist heina saada või pole?
Esimees: on. Soonda soos on mul kuus tonni spetsiaalheina, millest kaks tonni on sulle.
Sass: minul pole sinu kahte tonni tarvis. Mulle on seadusega ette nähtud 1800 kilo ja see olgu olla! (Karlale): kaks kuud käi nagu hingeõnnistust lunimas. Autot ei anta.
Esimees: su oma asi, kui käia tahtsid. Ise tead, kuidas ilmadega oli. Nagu oleks varastanud, enne kui sai mõne koorma kuivaga kätte… Helmut oli kaks nädalat uue lauda ehituse peal, kaks tükki olid kombaini järel, Vellol oli kardaan katki, palju mul neid masinaid siis ikka on?
Sass: kui oleks tahetud, küll oleks ära toodud. Helmutiga oli räägitud. Poiss ise oli nõus, aga sina keelasid ju ära.
Esimees: kui keelati, ju siis selleks põhjust oli. Aga ütle nüüd, mis häda sul nende heintega nii kangesti on? Sul ju oma loomade jagu käes.
Sass: on või ei ole, ega see mu õigust vähemaks võta. Et ma majakate vahelt oma maa pealt lehma ja hobuse jao see aasta kätte sain, ei anna sulle õigust mulle riiginormi välja andmata jätta.
Esimees: no Sass, ega ma ole su käest seda heina ära võtta tahtnud.
Sass: ära aja siin poisikese juttu, mis sa keerutad?
Karla (sekkub): mis sa ta`ga nii kaua õiendad, sa võta toru ja helista natšalnikule! Vaata, homme hommikul on koormad õues ja esimest sorti veel pealekauba.
Esimees (ägedalt): kuule, mis see sinu asi on. Sa, Pottsepa Karla ära topi oma nina meeste jutu vahele.
Karla: võib-olla et natuke ikka on ka!
Esimees: ahhaa! Või niimoodi… Järsku on päris palju sinu asi kohe? (Sassi poole): Kuule, ütle, mis aadressi peale sa oma heina tahad?
Sass: see peaks sulle, esimees, küll ükstapuha olema.
Esimees: no kurat, kolhoosi masinaga kolhoosi heina igale sopajoodikule küll koju ei vii!
Müüja, kes on kogu aeg huviga pealt kuulanud: kas Karla kohta kohe nii halvasti ka öelda maksab? Ükskõik, kellel abi tarvis… Karla laob ahju, parandab pliiti. Kontoris ajas ahi suitsu sisse, Karla oli kohe platsis…
Esimees: rubla pärast jookseb Karla muidugi. Aga kas heinateo või rukkilõikuse ajal Pottsepa juurest mõni nägu näitas? (Müüjale): Eks ta sinu plaani aita täita muidugi.
Karla: seukse jutu võid seinalehte panna ja juti ka veel alla tõmmata, aga heinakaup on meitel Sassiga tehtud.
Sass: minu juurde poolsaare nukka ju poole rohkem maad kui Karla juurde.
Esimees: ega siin maa pikkus loe. Kui sul, Sass, hein müügiks läheb, siis teeme ise kaupa. Sa tead, mismoodi meil sel aastal heinaga on? Leena lauda juures su heinad praegu seisavad… Ja seda sa tead ka, mida iga peotäis niisuguse inimese käes kolhoosile annab.
Sass: sina ju mulle kaheksat kopikat kilost ei maksa.
Karla: ma panen kas või kümme täis.
Sass: sa ju tead, esimees, mul see aasta kõik lapsed koolis. Vanem tüdrik Tartus. Muudkui saada.
Esimees: kaheksat ma muidugi anda ei saa. Ja ega selle kahe tonni heina pärast kolhoos hingusele ka lähe. Eks sa ise otsusta. Ma olen homse päeva kontoris. (Müüjale): anna mulle pakk Šipkat!

Lõpp

Ega ole siin midagi imestada, et vaatajale jäi ehtne mulje – väljas oli sügis, jutud olid sügisesed, kauplus oli päris, osalised nägid välja nagu päris ja mis polnud vähetähtis ehk nagu inglased ütlevad – last but not least – nende kõnepruuk oli õige. Eesti moodsates telesarjades ja vahel ka mängufilmides juhtub, et kõik on ilus, aga dialoog on jube, inimesed lihtsalt ei räägi omavahel niimoodi. Aga siin, Helgi Oidermaa sõnastatud dialoogi puhul ei kahtle vist hetkekski, et külamehed just niimoodi rääkisidki. Tõsi, osatäitjatele oli jäetud ka märkimisväärne improviseerimisvõimalus.

Nii ei olegi mingi ime, et selline saatevorm inimesi köitis. Olukorras, kus kõik üle 20aastased eestlased mäletasid hirmu, mida tekitas öösel maja ette sõitva auto mürin, vaadati tõenäoliselt suuril silmil saadet, kus lihtsad külamehed kolhoosiesimehele turja kargasid. Ja kõik need televiisori ette kogunenud mehed ja naised arutasid innukalt, millega see lugu siis järgmisel päeval kolhoosikontoris tegelikult lõpeb? Kas Sass saab oma heinad? Saab ta need raha või heina kujul? Või ei saa midagi? Variante oli ju palju…

Stsenarist oli väga hea

Oli aeg, kus maailma asjade täielik ära seletamine polnud Eesti Televisioonis lihtsalt võimalik. Ühelt poolt mõjuvad igasugused piirangud ahistavalt, teisalt sundisid kõike, mida öelda taheti, põhjalikult läbi mõtlema ja nii mõndagi ridade vahele jätma. Vaevalt küll oleks rahvas iga järgmist saadet innukalt oodanud, kui seal oleks kõik otsejoones välja plärtsatud nagu tänapäeval enamasti on. Ja Helgi Oidermaa polnud üksnes andekas dialoogimeister, vaid ta oli osav kirjutama ka ridade vahele ja see oli see, mida inimesed ahnelt ootasid. Vahel loeti ridade vahelt välja ka seda, mida autoritel polnud pähegi tulnud sinna panna. Helgi Oidermaa tütar Kai meenutab aega, kui tema käis alles lasteaias ja kellegi teise lapse vanemad olid temalt küsinud: "Kas su ema polegi veel kinni pandud?" Samas võisid noored inimesed muidugi väga kriitilised olla. Oidermaa teine tütar Reet mäletab, kuidas ta oli teismelisena emale turtsatanud: "Sa oled üks igavene tsensor!" Ema pidi talle pikalt selgitama, et jõhkra jõu vastu ei saa muidu kui kavalusega. Kes sellest siis võidaks, kui saade kinni pandaks või veel hullem – inimesed lahti lastaks. Kinni tollal inimesi väga lihtsalt õnneks enam ei pandud. Nüüd tunnistavad mõlemad tütred, et ema oli väga leidlik piiri peal kõndija. Kusjuures teadaolevalt ei kutsutud teda mitte kunagi vaibale ega kohvile ideoloogilistel ega ka muudel põhjustel.

Põhjus, miks Oidermaa nii hästi küla- ja kolhoosielu tundis, tulenes tema varasemast elust. Ta sündis 1929. aastal Viiratsi vallas Parveotsa talus, kus ta ka üles kasvas. Tema unistus oli saada haritud taluperenaiseks. 1952. aastal ta lõpetaski Eesti Põllumajandusakadeemia zootehnikuna ja suunati tööle Vastseliina kolhoosi. See oli jube aeg, mida kirjeldab suurepäraselt Heino Kiik oma romaanis "Tondiöömaja". Heino Kiik oli muuseas Helgi Oidermaa kursusekaaslane EPA-s ja tütarde mälestuste kohaselt sattus romaani mitu seika ka Helgi Oidermaa tööpraktikast.

Telemajja sattus Oidermaa juhuslikult just tänu oma kirjanduslikele võimetele. Kuna ta oli ajakirja "Pikker" följetonivõistlusel võitnud II koha, siis kutsuti ta toimetajaks kandideerima, mis lõppes ametisse kinnitamisega pärast nädalast praktikat "Aktuaalses kaameras".   

Koosta pere saates jäeti käsil oleva teema lahendus enamasti selliselt õhku, et vaataja pidi ise probleemi lõplikult lahti mõtestama ja asja sisu endale selgeks tegema. See avas nii mõnegi inimese silmad paljude päevaprobleemide suhtes. Muide, nagu on meenutanud Helgi Oidermaa tütar Kai, arutati järgmise saate teemasid ja lahendusi sageli kogu saatemeeskonnaga, mille stsenarist siis dialoogivormi pani.

Nagu nentis ka Hillar Peep, muutus Koosta rahvas vaatajaile niivõrd omaseks, et näiteks Rein Vaharo ja Aarni Romppainen hakkasid end ka igapäevases elus – poes, tänaval, saunas jm Sassi ja Karlana tundma ja nendena esinema ning maad ja ilma kuulajatele ära seletama.

Koosta pere jõulud

Ühel päeval külastas Koosta peret ka raadioreporter ja toimetaja Härmo Saarm ning sellest sündis 15 minuti pikkune kuuldemäng "Koosta pere jõulud", mis läks eetrisse – uskumatu küll – jõululaupäeval, 24. detsembril 1966. See tundub ikka väga suure anomaaliana. Muidu oli raadios-televisioonis avalikult võimalik sõna "jõulud" suhu võtta ainult uudistesaadetes seoses Vietnami sõjaga, kus jõulude puhul kuulutati välja ajutine vaherahu. Ja nüüd istub pere jõululaupäeval ümber laua, sööb verivorsti pohlamoosiga ja piparkooke ning arutleb jõulude üle.

Sissejuhatuseks kirjeldab Härmo Saarm kohalolijaid: seal on täiskasvanud peretütar Maret, kellel on mingi oma asi ajada, teine peretütar Piret, kes arutleb jõuluvana tuleku üle, Pottsepa-Karla, kes armastab rääkida poliitikast ja muidugi peremees Koosta Sass ise, keda iseloomustatakse kui moraalset kompassi, ja tema proua Hilda, kes – veel uskumatum – võtab üles laulu "Püha öö".

Laua tagant puudub Pottsepa-Karla proua, kes on saadetud Narva-Jõesuu sanatooriumi. "Kes siis jõulude ajal plaaži peal käib," imestab Hilda, "jõulud on ju pereõhtu, kui kõik on kodus. On ju Jeesukese sündimise päev."

"Kes see teab, millal see õige sündimise päev on," sekkub külafilosoof Karla. "Tsaariaja kalendris oli see päev kaks nädalat hiljem…", mille peale Hilda ütleb, et vahet pole, see, kes vähegi ristiinimene on, see seda päeva ka tähistab. "Näe, isegi Vietnamis pidi jõulude puhul vaherahu tehtama," lisab ta "Meil on suguseltsis palju paganaid olnud," sekkub Sass, ja eks nemad tähistasid seda päeva kui pimeduse-valguse pöörangut. Pigem on uue aasta tulek kalendris paigast ära.

Pere on sugulastelt saanud jõulukaardi Ameerikast, kes unistavad Eestist ja tunnevad puudust mustast leivast ja verivorstist. Sellised teemad siis raadiosaates sügaval nõukogude ajal. Kusjuures eriti veider on veel see, nagu nüüd kinnitas toimetaja Saarm, et selle saate eetrisse andmisega ei olnud mingeid probleeme. Küsimusi ei tekkinud raadioülemustel ega ka GLAVLIT-il enne ega pärast saadet. Rein Veidemann on seda fenomeni Hillar Peebule seletanud nii: "Eestis oli arusaam, et võib lubada midagi, mis meile kultuuriliselt omane – ka jõulusid võis vaadata kultuurilise nähtusena." 

Siinkohal ei saa jätta ütlemata, et telemaja poolel tundus kogu aeg, et raadiole on justkui rohkem lubatud. Nagu selle kohta ütles "Aktuaalse kaamera" kunagine väliskommentaator Rein Soomets, et olgu peale - parteimaja paksud lehti ei loe, sest lugeda nad ju oska, aga raadiot võiksid nad ju kuulata!

Muidugi möönab Saarm, et eks ta oli noore mehena, tollal 26-aastasena, pisut hulljulge ka. Muidugi võis see väike saade jääda parteikomitee paksudel lihtsalt kahe silma vahele, sest ju tähistasid nemadki kinni tõmmatud kardinate taga vaikselt jõululaupäeva ja raadio GLAVLIT usaldas toimetusi, pannes lubava templi peale teksti lugemata või lausa tühjadele saatekaantele – juhtus sedagi. Oli, kuidas oli, igatahes on see ehe näide sellest, kuidas ajakirjanikud kasutasid ära iga prao, et sealt natukenegi värsket õhku sisse lasta.  

Iga hea asi lõpeb kord, aga mitte kohe

Viimane saade sarjast, mis kandis nime "Mis Koosta peres uudist" ja ümmargust numbrit 60, läks eetrisse laupäeval, 3. juulil 1971. Koosta pere köögis arutati põhjapanevaid moraaliprobleeme, mis – üllatus, üllatus – on üleval ka tänasel päeval.

Sass: tahtsid, et panen sul moraali paika? On ikka veel tõsine tahtmine või läks nüüd üle?
Karla: ei läinud. Kuidas sul endal on?
Sass: kui ma sul päris ausalt ära ütlen, siis mõnikord paneb minu kukalt kratsima jah. On see siis minu viga või teiste viga, ei mõista teinekord enam ära arvata. Loll ütelda, aga mõnikord tuleb nagu kahjutunne kohe peale ja mõtled, et kena oleks. kui see ülesmäge minek ja rahva jõukaks saamine nii väga liig järsku ja jooksuga ei läheks.
Karla: Tiidu pärast kardad või?
Sass: tema pärast ja teiste pärast ja teinekord kasvõi iseenda pärast. Kole kergeks on kõik läinud ja ilma vaevata kipub kätte tulema ja ei mõista head meelt tunda enam õieti. Oli siin juttu, Silvi ema rääkis, temal üks peenike tuttav oli kuskilt saanud kullatud ööpoti osta. Pidi igale ühele seda näitama ja rääkima, kustkohast ja kelle jagu see kunagi olnud ja õnnis mis hirmus.

Sa kuritont, kui meie õnn juba sinna kanti tüürib, mille poolest me siis nendest endistest tõusikutest paremad oleme? Vaata, meil kolhoosis tuleb pea seesama nali varsti, mida ennemalt mulgi kohta räägiti, et kui külaline tuli, siis kõigepealt küsis, et kas on talu on? Ah et ei ole? Kas sul raha on? Kuule Juhan, sa olid teise sulane olnud, sulle tuli külaline!

Meie rahvas hakkab juba seisust auto järgi vaatama, ja maja järgi. Sina otsisid siin hädade juuri, mina näitan nemad sulle nüüd kätte. Vaata, selles paigas nemad on ja mujalt ära otsi.
Karla: nii et arvad, et hästi elamine on kurjast?
Sass: ega ma niimoodi ütelnud. Ma ütlesin, et häda on siis, kui varandust koguneb rohkem kätte kui arunatukest, siis on jant lahti.
Hilda: kerglasi on alati hulgas olnud, ega sa neid ära kaota. Ega siis kõik inimesed süüdi ole, kes katsuvad endale väheke muretseda. See on kah juba inimese loomuses sees.
Sass: vaata, inimese jaoks on elus kaks ja kõige peamist asja – inimesel on õigused ja kohustused. Ja nüüd selle järgi, kuidas need temal on tasakaalus, selle järgi tema oma elu ära elab. Mõni istub vaid oma õiguste hunniku otsas ja krahmab neid aga igalt poolt veel juurde.
Karla: aga mis siis saab? Nii üleüldiselt?
Sass: eks see pärast paista. Kas sa mulle appi tuled natuke? Homme tahaks niitma hakata.

Lõpp

Saade lõppeb nagu ikka, jättes vastused õhku ja vaatajale mõtlemisruumi. Seda kummalisem on, et sellenimeline sari saabki sellega otsa. Aga päris otsa külajutud veel ei saa.

Siinkohal olgu öeldud, et "Mis Koosta peres uudist" viimase hooaja saadetes mängis Brigadiri-nimelise tegelase pisiosi Salme Reegi õepoeg Juhan Paadam, kes hiljem sai tuntuks ETV režissööri ja Eurolaulu produtsendina. Kuna ta oli lõpetamas Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurihariduse eriala lavastajana, siis pidi ta koolitööna tegema mõned lavastused. Telelavastuste juures töötab tavaliselt kaks asjameest: lavastaja, kes seab näidendi n-ö lavale ja režissöör, kes etenduse eetrisse annab. Koosta pere puhul oli mõlemas rollis Tõnis Kask ja külakorda käimise ajal Virve Aruoja. Nende kahe vahel, jaanuarist oktoobrini 1971, oli Koosta pere saate režissöör Hillar Peep, ja just siis pääses Juhan Paadam seda lavastama. Ta mäletab, et see oli väga keeruline töö. "Osatäitjad olid osadesse nii hästi sisse elanud, et väikseimgi muutus tekitas vastuseisu," meenutas ta. Koosta Sass istus alati köögis laua taga, nii et teda pani torisema isegi Paadami palve tal korra üle köögi kõndida.

"Käime külakorda"

Laupäeval, 23. oktoobril 1971 tunnistatakse, et kuus talve on käidud Koosta peres külas, aga nüüd on otsustatud natuke laiemalt liikuda. Mängureeglid on enam-vähem samad, nagu ka tegelased ja tegevuspaik – Koosta pere köök. Režissöör on nüüd Virve Aruoja, autor-toimetaja Oidermaale on appi tulnud hilisem muusikasaadete tipprežissöör Jüri Tallinn, kes selles saates on ühtlasi režissööri assistent. Vahe Koosta pere nimelise saatega peaks seisnema selles, et elule vaadatakse otsa pisut laiemast vaatevinklist.

Esimese saate sissejuhatus on värvikas

Individuaalpõld kusagil kolhoosniku õueaiamaal. Looduses sügav sügis. Äratuntavalt oktoobri lõpp. Põllul müdistab midagi traktoritaolist. Kiviaia juurde tulevad Esimees ja veel üks Mees. Viipavad traktoril sõitvale mehele, kes reageerib kutsele ilmselt vastumeelselt. Järgneb seletamine, nagu umbes kombeks autojuhtidel Jõgeva rajooni ühiskondlike inspektoritega – äge ja vastastikku veenev. Traktorimees hõikab maja poole ja pooljoostes tuleb põllule Pottsepa-Karla. Seletamine läheb veelgi ägedamaks.

Koosta pere köök, kus laua taga istuvad Karla ja Sass ja arutavad selle üle, mis seal põllu peal siis lõppeks toimus. Jutust koorub välja, et Karla on algatanud külas traktoriühistu. Esimese hooga üllatab seegi, et mis ühistust sai rääkida aastal 1971! Aga teisalt – kui Nõukogude Liit siinmail pärast sõda maaelu korraldama hakkas, siis asutati ja hulgaliselt igasuguseid ühistuid. Nende hulgas oli 196 masinaühistut, 143 piimaühistut ja 214 mitme tegevusalaga ühistut, mis kõik küll peagi kolhoosideks-sovhoosideks ümber vormistati, aga ikkagi ei pidanuks üks traktoriühistu olema ka 1971. aastal teab mis ilmaime.

Sass: mina ei saa ikka õiget otsa ega aru kätte, kuidas see draama teil seal päriselt oli? Palju siin tõtt taga ja kui palju keerutamist või muidu tühja juttu.
Karla: lugu on väga lihtne. Täna hommikul Västriku Juula odramaa peal tuldi ja taheti meie Firmale atentaati teha. Täitsa füüsikaline ja moraalne vägivald läks lahti. Masin õhku lasta, mehed kinni panna, Juula odramaale kõrs tagasi istutada…Sass: võta, võta natuke vähemaks. Kas just nõnda kanged jõudmised olid?
Karla: hea küll, ma võin ju natuke täpsustada, aga fakt jääb ikka faktiks – masinaühistuga tšik-tširik! Ja meie küla mehed jälle vants-vants kontori vahet käima, müts näpu vahel ja paluma, et kas ehk vast oleks võimalik veidi abistada.
Sass: mis te hakkasite ilmaasjata mässama! Ma ju ütlesin kohe, et ega sellest õiget nahka tule.

Ja nagu saate edenedes selgub, polnudki asi niivõrd ühistus, kui selles, et too traktoritaoline imetegu, mis kündis, külvas, ajas vagusid sisse ja lahti, muldas ja tegi mida iganes kellegi kapsamaal teha oli vaja, polnud ametlikult registreeritud. Saate järgmine lõik tuleb kolhoosi kontorist, kus kolhoosi esimees seletab Sassi väimees Lembitule, et taga targemaks! See traktor tehti valmis kolhoosi töökojas, kolhoosi tööajast ja tööriistadega. Ning vähe sellest, sellele elukale on alla pandud veel esimehe Volga vanad rattad!

Väimees Lembit püüab lugu siluda: sohki oli ju tegelikult väga vähe. Kummid nüüd olid, aga mootor sai ju võetud mootorrattalt, ja muud jupid korjati ka niimoodi kokku, et midagi musta ei paista. Ikka aus raha ja puhas isetegevus, kviitungid kah muist olemas…

Igatahes arutatakse seda asja veel nii köögis kui ka kontoris ja saade lõppeb nagu ikka, ilma selgelt väljendatud lahenduseta. Esimehe viimased sõnad Lembitule on, et öelgu oma Maretile, et kutsugu too esmaspäeval juhatus kokku ja teeme siis ühe üleüldise pesupäeva. Ja see, kuidas lugu lõppeb, jääb jälle vaataja mõistatada.

Avalikku vastukaja eriti polnud

Üks asi, mis tundub kummaline, on see, et kuigi sari oli vaatajate hulgas väga populaarne, oli avalik vastukaja peaaegu olematu. Võiks ju arvata, et sedasorti telesari oli midagi täiesti uut ja kutsus selle üle arutlema. Siiski on õnnestunud leida vaid kolm sellekohast väikest artiklit, ja kõik need on ilmunud 1966. aastal Rahva Hääles.

Kohe aasta algul, 13. jaanuaril nägi trükivalgust kellegi televisioonivaataja I. Ranna "Mõtisklused Eesti Televisiooni saatesarjast "Mis Koosta peres uudist?""

Autor liigitab sarja õnnestumiste kilda, rõhutab, et tegemist on väga televisioonipärase saatega, aga vaatajad pole selles siiski kuigi ühel meelel. Üks kiidab, sest kõik tundub ehe, teine laidab, sest saatel pole justkui saba ega sarvi. Jutt valgub laiali, millegi konkreetseni välja ei jõuta. Otsinguid on, midagi ju isegi leitakse, aga ootaks ikka midagi tuumakamat ka.

Seevastu 24. veebruari lehes  on Ivo Ploom artiklis "Kui mõtleks edasi... uute saatevormide otsingust Eesti Televisioonis" märksa leebem. "Nüüd, kus Koosta perega on olnud rohkem kui kümme kohtumist, enam ei vaielda selle üle, kas see pere on päriselt olemas või mitte. Tähtsamaks on muutunud see, mille üle Koosta peres aru peetakse ja mille üle südant valutatakse. Need on argipäevased kõnelused igapäevastest asjadest. Ka meil on nendega tegemist olnud, ka meie oleme nendes asjades oma seisukoha kas mõttes või valjusti välja öelnud. Ja kuigi mõttelõnga otsad jäävad Koosta pere arvamusvahetuses peaaegu alati sõlmimata, on nende vaidlus meie mõtet edasi viinud. Nii mõnigi nende poolt välja öeldud mõte on sellise kaaluga, millele kirjutaks kohe kahe käega alla ja kui juhtuks veel ametimees olema, paneks kohe asja käiku. Aga ehk on seda juba tehtudki? Argipäevasust kriipsutab alla ka kaamera. Pole siin ülekande närvilisust ja rutakust, ei midagi üleliigset ega tehtut. Sümpaatne rahvas on seal Koosta peres."

Kolmas lugu ilmus 25. augustil sarjas "Seitse kommentaari seitsmele televisioonisaatele. Sarjast laupäevaõhtud Koosta peres", mille autor oli Priit Toppila.

Tõsi, selles sarjas on Koosta perele ainult kaudselt vihjatud: "Mitmekesise teemaderingi juures on sellised perekonnasaated tõhusaks abiks võitluses iganenud vaadete ning väikekodanluse vastu, abiks uue inimese, tema teadvuse kujundamisel," arvab autor "Ühe sõnaga – need on tulusateks jutuajamisteks tuhandetele televisioonivaatajatele. Samm sinnapoole on juba tehtud. See on Koosta pere kroonika."

Hoopis pikemalt arutleb autor selle üle, et kuigi Eesti Televisiooni ekraanile tuli järjepanu telelavastusi, jäid need kõik kriitikute tähelepanuta. "Kus on kriitikud?" küsib ta. "Telelavastustest pole aastate kaupa mingeid jälgi." Nii et sellega arvestades oli Koosta perest isegi palju kirjutatud.

Niisiis käis Koosta pere veel aastapäevad külakorda, aga siis lõpetati päriselt ära – viimane "Käime külakorda" oli eetris 16. juunil 1973 ja kandis numbrit 75. Lõpp tuli suhteliselt ootamatult, ette hoiatamata. Miks, selle põhjusi pole kuskil avaldatud. Aga kui arutleda, siis esimesena tuleb pähe, et sulaaeg hakkas läbi saama, õhkkond muutus külmemaks, kruvisid hakatigi jälle kõvemini kinni keerama ja autorid ei tahtnud sellega kaasa minna. Lihtsam põhjus võiks olla väsimus – kogu meeskond oli kaheksa aastat mõne teise töö kõrvalt pingutanud, enam ei viitsinud. Aga nagu mäletab Helgi Oidermaa tütar Reet, oli põhjus veel proosalisem – Koosta Sassi osatäitja, tollal 69-aastase Rein Vaharo tervis hakkas üles ütlema ja ta ei suutnud enam endises tempos tööd teha. Aga Koosta Sassita polnud Koosta peret ega ka saadet. Nii selle sarja aeg paraku ümber sai.

Kui Rein Vaharo (3.1.1904-27.7.1980) enda aeg otsa sai, siis ilmus Telelehes ka lühike järelehüüe: elas mees, kelle juttu uskusime ja ootasime, sest ta oli õiglane ja arukas. Ta polnud päevagi teatrit õppinud, aga tema näitemänguosad said elusa inimese vaimu ja näo. Tema jaoks oli tähtsaim päristöö – ta oli autojuht ja pillimees. Meie jaoks oli ta Sass, pereisa Eesti Televisiooni Koosta pere sarjas. Nii ta meile meelde jääbki.

Järgmise kodumaise telesarja tegemiseni jäi täpselt 20 aastat.