Kui poleks olnud nimede eestistamist, oleks meil praegu kuulsad lauljad nagu Uku Schultz (Suviste), Laura Pomm (Põldvere), Kristjan Krummkamm (Kasearu), Liis Lemberg (Lemsalu) ja Koit Tomassov (Toome), vahendas ETV saade "Pealtnägija".

Lavalaudadel oleksid näitlejad Tõnis Niinberg (Niinemets), Merle Pruer (Palmiste), Hannes ja Rasmus Tustik (Kaljujärv) ja Katrin Keisermann (Katrin Karisma). Valimiskastide juures saaksime anda hääle näiteks poliitikutele nagu Ants Langholts (Laaneots), Raivo Grünberg (Aeg), Raimond ja Kersti Klook (Kaljulaid) või Mart Pärmann (Helme).

Juba enne, kui Eesti vabariik ametlikult välja kuulutati, rääkisid isamaalised jõud, et eestlaste nimesid võiks hakata muutma, sest paljudel olid saksapärased perekonnanimed. 1919. aasta lõpus jõustuski seadus, mis lubas võõrapäraste asemel võtta uued kohalikud nimed. Võimalus anti ka neile, kes uskusid niisama, et nimi ikka rikub meest.

"Esimeste nimede muutjate hulgas oli Kalts ja Mullikas ja sellised nimed. Järelikult inimesed tahtsid rohkem saada lahti oma halvakõlalistest nimedest. Mitte nii väga ei rõhutatud seda, et nimi peaks olema eestikeelne," selgitas Eesti isikuloo keskuse juhataja Fred Puss.

Ajaloolane Aadu Must lisas, et ära muudeti vanameelsed ja mitte nii vahvad nimed. " No näiteks, kui nimi on Sopaauk, no tule taevas appi. Mis kuradi sopaauk ma olen, Auk oli üldse halb nimi," arutles ta.

Kui esialgu vedasid nimede eestistamise vankrit kultuuri ja akadeemilised seltskonnad, näiteks tehti saksapäraste nimedega üliõpilaste seas vastav kampaania, siis 1930ndate keskpaigast sai sellest ülerahvaline mood.

Nime muutis rohkem kui viiendik elanikkonnast ehk ligi 210 000 inimest. Selle tulemusega tegid eestlased omalaadse maailmarekordi, sest mitte kuskil mujal ei vahetanud nime nii suur protsent ühe riigi rahvast.

"1934. aastal teatavasti toimus kevadel riigipööre, suleti või siis peatati riigikogu tegevus. Inimestel on ikka ju poliitikaga olnud huvi tegeleda, vähemalt vaatlejana ja siis järsku ei olnud sellega võimalik tegeleda, meie poliitikat ei tehtud. Ja siis tuli mõelda uusi tegevusi rahvale välja, et seda aega sisustada ja nimede eestistamise teema sobis väga hästi. Sobis väga hästi ka Konstantin Pätsile, kellel endal ei olnud vaja oma nime eestistada," ütles Puss.

Näiteks kuulus maalikunstnik Ants Laikmaa oli varem Hans Laipmann, kuid muutis 1935. aastal nime, sest Johannes Aaviku keeleuuendus oli teinud tema esiisale karuteene. Nimelt tähendas Aadu Musta sõnul Läänemaal sõna laip hoopis põllumaad. "Siis, kui see järsku hakkas surnukeha tähendama, no siis Ants Laikmaa leidis, et kuramuse Aavik, aga mina olen nüüd Laikmaa," põhjendas Must.

Napilt läks, et 1936. aastal sai Berliinis olümpiavõitjaks maadleja Kristjan Palusalu mitte Kristjan Trossmann, sest rammumees muutis nime vaid aasta varem.

Keisermannist Karisma ja Tomassovist Toome

Ühel hetkel joosti kuulsatele nimedele lausa tormi, paljud tahtsid olla näiteks Tammsaared. Et takistada nime levikut, sai selle raha eest reserveerida vaid enda suguvõsale. Perejutud pajatavad, et just nii tegi Katrin Karisma vanaisa August. "Kui vanaema mulle seda lugu rääkis, siis ta ütles, et vanaisa maksis selle eest palju raha, et seda nime ei levitataks," ütles Karisma, kellega sama nime kannavad veel vaid tema vend ja vennalapsed.

Katrini vanaisa August Keisermann ehk Karisma oli raamatukaupmees, kes kirjastas Tammsaaret ja kel oli pood Raekoja platsil. "Vanaema ütles, aga tänu sellele, et see nimi sai eestistatud, siis pääsesime meie Siberisse saatmisest, sest kõik teadsid, et kauplus Raekoja platsil on Keisermanni kauplus, aga omanik oli Karisma," põhjendas ta.

Karisma lisas, et tema isapoolsetel esivanematel oli Kullamaal Karjamaa talu. "Ja siis sellest Karjamaast tuletati Karisma," ütles näitleja.

Üldlevinud oli, et uueks nimeks valiti midagi, mis sarnanes kõlalt eelmisega, nagu näiteks tegi Koit Toome vanaisa Herbert. "Herbert Johannes Tomassov ja Tomassovist sai siis Herbert Johannes Toome. Nii, et 1936. aastast on meie perenimi Toome ja minu vanaema nimi oli Adeele Helene Heinmann, kelle nimi ka eestistati 1936. aastal ja temast sai siis Aade Hein," selgitas Koit Toome.

Koit on väga uhke, et tal on läbinisti eestipärane nimi. "Vanasti ma ei olnud, kui ma väiksem olin, siis olin natuke õnnetu, sest mul on selline nimi, mida lasteaias ja koolis, algkoolis sai kõvasti narritud. Koit oli niisugune nimi, et ma olin sellega natuke hädas," rääkis Toome.

1930ndatel oli nimevahetus nii levinud, et nime sai valida kataloogist nagu kaupa. Nii ka Mart Helme vanemad. "Minu ema oli Hendriksmann ja minu isa oli Perman või ka siis vanemas versioonis veel Pärmann," selgitas Mart Helme. Helmete perelegendi kohaselt tuli nimi Pärmann saksapärasest sõnast, mis vihjab, et nad olid kõvad karujahtijad.

Nimedevahetus tekitas omakorda kurioosume. Näiteks juhtus nii, et ühe pere kolm venda võtsid erinevad nimed nagu teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere isa ja onud. Põhjust Soomere ei tea, sest isa ei rääkinud sellest kunagi.

Kahjuks kandus edasi ainult Soomere nimi, sest teised kaks venda hukkusid teise maailmasõja koledustes. Just loodusromantilised liitsõnad nagu näiteks Soomere olid kõige populaarsemad uued nimed. Esiakadeemik kinnitab, et eesti nimi on ka rahvusvahelises teadusmaailmas eelis. "Sommerina oleks väga keerukas läbi lüüa, sest sommerinimelisi teadlasi on, ma kipun arvama, tuhatkond. Soomerega palju lihtsam," arutles ta.

Moodsal ajal eestistab nime mõnikümmend inimest aastas – 2019 näiteks 47, üle-eelmisel 29 ja veel aasta varem 54 inimest. Kõige enam on vene juurtega inimesi, kes soovivad Eestis paremini hakkama saada.

"Inimesed ütlevad, et nende nime ei osata hääldada, ikkagi vene nimed võivad olla väga susisevad ja pikad," selgitas siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juhataja Enel Pungas.

Saja aastaga ja vahepeal okupatsiooni üle elanud Eestis on nimepoliitika lõpuks paika loksunud ja isegi EKRE esimehe sõnul pole uus-eestlastele eraldi kampaaniat vaja.

"Kui me alustaksime praegu mingisugust nimede eestistamise kampaaniat, siis ma arvan, et see tekitaks mingeid pingeid Eesti ühiskonnas. Meil on ikkagi väga suur mitte eesti kogukond ja ka uusimmigrante on juba. Ma arvan, et laseme nendel asjadel minna teatud loomulikku rada," põhjendas ta.