Priit Kuusk kinnitas, et kõigi nende nelja kuu jooksul, kui ta töötas Admiral Bellingshauseni laevakokana, oli ta süda paha neljal-viiel päeval. "See on tühiasi, see tuleb ja läheb," mainis ta ja lisas, et see oli tema jaoks elumuutev kogemus. "Meri on minu jaoks täiesti võõras nähtus, ma ei õppinud purjetamist selgeks, see ei saanud mulle kuidagi armsaks, kuid mulle meeldis kogu see protsess ja kulgemine."

"Tagantjärgi on keeruline öelda, mis osutus keeruliseks," tõdes ta, lisades, et laeval hakkad sa elu elama päev-päevalt. "Ma võtsin seda nii, et mul on töö, mis vajab tegemist, sest sellest sõltub inimeste hea tuju ja täis kõht, seda tööd ma tegin südamest," mainis Priit Kuusk ja rõhutas, et keeruline oli ehk laoseisu arvutamine. "Ma ei tahtnud toitu ära visata, sest see oli meie põhimõte pardal, et me ei raiska."

"Mõnes mõttes olen ma nagu klišee, keskealine ülekaaluline mees oma muredega, siis veel maailmavalu ja vaja selgusele jõuda, kuidas ja mismoodi edasi minna," sõnas Kuusk ja nentis, et reisi lõpus jõudis kohale ka n-ö suur hall. "Üks hommik ärkad üles ja mingil seletamatul põhjusel on lihtsalt nii halb tuju, küünte ja hammastage hoidsid kinni, et mitte kellelegi halvasti öelda."

"Ma läksin laevakokaks, mõtlesin, et kirjutan kokaraamatu, aga kirjutasin hoopis sellest, mis tuleb," ütles ta ja kinnitas, kuidas mingil hetkel tekkis äratundmine, etkirjutatud mõte on selgem ja arusaadavam ka iseenda jaoks. "Mõtted tulevad ja lähevad, aga kui sa selle ära kirjutatud, siis on ka peas mõtetes mingi selgus."