Klassikatähed: Karl Tipp – lavale sündinud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Klassikatähtede" saatest esimesena lahkuma pidanud saksofonist Karl Tipp võtab karmi otsuse vastu püstipäi ja naerul suuga. "Oleme kõik juba praegu võitnud", kinnitab Karl, kelle iseloomustamiseks žürii liikmed rohkelt kiidusõnu leidsid.

Toomas Vavilovi sõnul on Karl väga loominguline ja mitmekülgne isiksus, kes publiku vaateväljast kuhugi ei kao. Ta toonitab, et saksofon on stuudio temperatuurikõikumiste tingimustes kapriisne pill, mille ohjeldamiseks on vaja palju kogemusi ja usinat harjutamist. "Aga mängija ta on, muusik ta on, ambitsioonid on. Ta on lavale sündinud," ütleb Vavilov.

Klassikaraadio eetris esitusi kommenteerinud Kaunite Kunstide Kooli direktor Eero Raun tunnustab Karli oskust oma pillist pianot välja võluda, seda nautida ja esitus veenvaks teha – need on küpse artisti omadused. Kuidas kommenteerib asjade käiku Karl Tipp ise?

Karl, Sa oled saanud asjatundjatelt head tagasisidet, mis puudu jäi? Kuidas Sa oma teekonnale "Klassikatähtedes" tagasi vaatad?
Ei teagi...kas ei olnud meloodia piisavalt unustamatu või oli esitus tavapärane. Aga  mulle on alati meeldinud esineda ja see saade on olnud väga hea võimalus ennast näidata. Tegelikult algas see teekond meil juba novembrikuus, ehk see kolm saatenädalat on tegelikult jäämäe tipp sellest, mida siin stuudios näete. Kõik see töö, mida me oleme koos saatetiimiga teinud – see on olnud kirjeldamatult äge kogemus, mille eest ma olen kõigile väga tänulik! Kindlasti ei ole mu elu peale "Klassikatähti" enam endine. Just hiljuti tuli üks võõras inimene mulle tänaval ligi, koputas õlale ja ütles, et ta on mind kusagil näinud, kas mõnes bändis? Ja siis taipas ise, et teab mind vist "Klassikatähtede" promost. See on nii tore, et inimesed vaatavad seda saadet. Tänu "Klassikatähtedele" saab kõik, mida ma praegu või ka tulevikus teen, võimenduse. Saade on motiveerinud mind otsima uusi koostöövorme, ansamblipartnereid, lähenema oma tegevusele uute nurkade alt.

Kus raskem mängida oli, stuudios või kontserdisaali laval?
Tegelikult ei ole stuudio klassikalise muusika esitamiseks kuigi sõbralik koht, sest siinne akustika - kuidas see ruum kaasa mängib või ei mängi, on üsna harjumatu. Estonia kontserdisaal seevastu on minu jaoks kodusemaks saanud, olen seal juba esinenud suuremate ja väiksemate koosseisudega ja tunnen sealsel laval end väga hästi.

Mis Su enese järgmine väljakutse on, millele lähiajal keskendud?
Püüan ellu viia ühe plaani, mida olin ette valmistanud "Raamist välja" vooruks – see on üks projekt tantsijatega. Koostöö erinevatest kultuurivaldkondadest pärit artistidega – kunstnike, tantsijate, valguskunstnikega on mind alati paelunud. See saateformaat on olnud julgustuseks ja motivaatoriks, pannud ka ennast ja oma tegevust natuke laiemas kontekstis vaatama.

Mida Sa jätkajatele soovid ja kellele pöialt hoiad?
Tegelikult jõudsime me selle ühise aja jooksul juba veidi kokku kasvada. See on üks vägev kogemus, vägev rännak, mida nad nüüd jätkavad, mis läheb tõusujoones aina põnevamaks, aina uusi väljakutseid esitavaks. Soovin kõigile külma närvi või sellist närvi, mis püsib ja mängib kaasa, ja kui ongi tagasilööke või väsimust - siis mitte pead norgu lasta! Põhiline on ise nautida seda, mida teed – siis elab ka publik kaasa. Ja pöialt hoian ma kõigile ühtviisi. Eks me kõik ole omamoodi juba võitnud.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: