Piliste selgitas, et keskmiselt teeb see tõesti umbes kolm albumit päevas, aga mõni päev jääb ka vahele, seega kohati tuli ka rohkem kuulata. "Ma töötan igapäevaselt kujundajana ning selle töö taustaks võiks ikkagi midagi mängida, raadio või mis iganes," ütles ta ja mainis, et ühel hetkel tabas end mõttelt, et mitte midagi ei ole kuulata. "See on veider, sest tänapäeval on voogedastused ja saab valida mida iganes, aga kui sa hakkad selle suure hulga seast valima, siis polegi midagi võtta."

Aasta aega kestnud eksperimenti ei plaaninud ta kordagi pooleli jätta. "Kindlasti olid mingid raskemad perioodid, näiteks 1960. aastate lõpu psühhedeelia mass," tõdes ta ja kinnitas, et tagantjärgi kuulates on need plaadid isegi igati normaalsed, kuid võib-olla polnud tol hetkel just õige tunne. "Aga ma pidin järjest minema."

"Seda raamatut ikkagi võib usaldada," rõhutas ta, lisades, et sinna on koondatud lääne popmuusika koorekiht. "Mingite plaatide üle võib vaielda, et miks see seal on ja miks seda seal ei ole, aga laias laastus on see okei."