"Me salvestasime minu magamistoas duubelmakiga oma kasseti," meenutas Võigemast. Epliku sõnul on see siiamaani säilinud ja tänu sellele nad üldse mäletavad, millega nad tegelesid.

"Muidugi olid meil plaanid maailm vallutada," märkis Eplik. "Alguses oleks hea olnud, kui me oleks suutnud vallutada kas või Alu."

Joyguns polnud Epliku esimene bänd. Kõige esimene bänd oli tal oma õe Eikega. Selle nimi oli Kaerosmith. "Meil oli seal palju häid lugusid. Üks varasemaid oli "Someday I'll be a rockstar"." Nii see kõik algas, lisas Eplik.

"Aga see bänd läks suure pauguga laiali, sest ema sai teada ja õel oli nii häbi. Tal oli nii piinlik, et see muusika oli ema hinnangul alla igasugust arvestust. Mis mul üle jäi, tuli otsida lolli ja lõpuks leidsin ühe pahaaimamatu, kes oli nõus minuga musitseerima," märkis Eplik.

Priit on olnud talle ka suur õpetaja, tõdes Eplik. "Mina õppisin muusikakoolis hoopis klaverit ja kitarri peal ma kõiki duure üles ei leidnud. Kõige suuremat peavalu valmistas C-duur."

Võigemast meenutas, et talle näitas C-duuri üks Alu punkar nimega Andres. "Tema õpetas mulle paar duuri. C-duur on üks nendest, äkki ka D ja G ning ma olin siis juba selline guru, et võisin õpetada ka Vaikole."

Laulutekste aitas meestel kirjutada Märt Avandi õde. "Ta oli kohati Joygunsi kolmas liige täitsa." Eplik tõdes, et tekstides midagi väga sotsiaalkriitilist neil ei olnud. "Rohkem armastus ja nii."

"Ringvaate" andmeil tuleb kogu omaaegne Joygunsi duubelmakile salvestatud materjal peagi avaldamisele.