Eesti UFO-uurimisgrupp, mille tuumik tegutseb koos juba ligi 40 aastat, korjab tunnistusi tundmatute lendobjektide või tulnukatega kohtunud inimestelt, kelle jaoks see oli tihti elumuutev sündmus.

"Minu meelest tänane UFO-uurimine on ennekõike ikkagi rahvapärimuste ja rahvajuttude uurimine, kogumine. Seda võib teha täiesti teaduslikel alustel, kui seda tahetakse niimoodi teha, aga see lihtsalt tõendab seda, mida inimesed arvavad, et nad on näinud, sealjuures on tundnud ja nii edasi, aga see kuidagi moodi ei ole UFO-teadus, see kuidagi moodi ei tõenda UFO-de olemasolu," selgitas Mart Noorma, kosmose- ja kaitsetehnoloogia professor.

Õhinapõhise ühenduse juht on 70-aastane pensionil päästeametnik Igor Volke. Juba 1960ndate lõpus tärganud huvi paranähtuste, eriti UFO-de vastu õhutas algul Hrustšovi sula, Läänest siia imbunud new age ja näpuotsaga dissidentluse aurat, kuid ajapikku kujunes sellest elutöö.

Tulnukaid ta leidnud pole, aga teema viis kokku samuti parahuvilise Airega, kellega 45-aastase abielu jooksul kasvatati üles kolm last, tänu kellele on neil 11 lapselast. "Minu jaoks on mu maailm tohutult avardunud, ma näen, et maailm on palju suurem, kui me arvame," rääkis Aire.

Volkest on sisuliselt saanud Eesti ufoloogia sünonüüm ja järjepidevuse hoidja. 1979 asutati tema osalusel AKRAK ehk Anomaalsete Keskkonnanähtuste Registreerimise ja Analüüsi Komisjon, mis hääbus taasiseiseisvumisega. 15 aastat tagasi sündis EUFON ehk Estonian UFO Network, mis on samuti paljuski varjusurmas. Praegu koordineerib Volke uurijate sõpruskonda, kelle mitteametlik peakontor ja arhiiv on tema kodu, kuhu ta kõrvalisi, sh "Pealtnägija" kaamerat ei luba.

Kui 1990ndate algus oli UFO-teadete haripunkt, siis Volke sõnul tuleb tänaseni 10-12 signaali aastas, millest 5-6 on nii põnevad, et minnakse sündmuspaigale. Vajadusel kaasatakse erinevaid eksperte ja aparatuuri, võetakse pinnase- ja koeproove. On isegi ette tulnud, et kasutatakse hüpnoosi, et tunnistaja blokeeritud mälestusi vabastada.

Lood on uskumatud seda enam, et käegakatsutavaid tõendeid napib. Uurijatele laekub aastas sadakond pilti väidetavatest UFO-dest. Kvaliteet on üldjuhul kehv, sest sündmus on alati ootamatu, inimesed ähmis ja objekt kaugel.

Volke oma kamraadidega on vaadanud tuhandeid pilte täppidest, keradest, sähvakatest ja kõikvõimalikest objektidest, mis võis olla maaväline jõud, aga ka täiesti loomulik nähtus, alates naljaka nurga all linnust, lõpetades kosmoseprügi põlemisega. Ta ei murragi enda sõnul niivõrd pead iga üksiku juhtumi osas, vaid püüab leida mustreid – tal on kaart, kuhu kantud kõik registreeritud parajuhtumid.