Eesti esimese disko korraldanud Olav Osolin: diskor oli tollal kui rokkstaar ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Saates "Hommik Anuga" oli külas Olav Osolin, kellel ilmus raamat "Minu esimene elu", kus on oluline koht ka Eesti diskopidudel, millele Osolin koos sõpradega nõukogude ajal aluse pani. See oli aeg, kus diskor oli kui rokkstaar ja paljud inimesed ei olnud stereost veel kuulnudki.

Osolini ja tema sõprade algatusel toimus Nõukogude Eesti esimene disko 1971. aastal Tartus Tähe tänaval. Osolinist endast sai tärganud diskoskeene tuules see jutumasin, kel tuli publikuga suhelda.

"Tolleaegne diskoteek erines praegusest nagu öö ja päev. Tol ajal pidi diskor ikka mulisema nagu Radio Luxembourgis [idabloki jaoks oluline ja üks väheseid raadiokanaleid, kust kuulis rokk- ja muud kaasaegset poppmuusikat – toim] ja kogu aeg lugude vahele rääkima, kedrutama, lava äärel tantsima ning publikuga suhtlema. Tol ajal oli diskor ikkagi rokkstaar."

Ta tunnistas, et ega tegelikult ta ei teadnud, milline üks diskor olema peab. "See oligi kummaline, et meil ei olnud mitte mingit ettekujutust, et sellised asjad üldse olemas on. See tuli ikkagi puhtalt sellest, et olid plaadid, mis olid suured rariteedid, sest tol ajal ju plaate ei olnud ja need käisid käest kätte ning sõbrad omavahel vahetasid neid."

Meediategelane Olav Osolin saates "Hommik Anuga". Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Osolin meenutas, et oli ringkond, kes nende plaatidega sebis ja kui neid taheti hakata ka laiemale ringile esitlema nt kuulamisõhtute näol, siis tekkis idee, et miks bändidega jamada – paneme samade plaatide järgi tantsu ka. Algselt puhkeõhtutena tuntud üritusi hakkasid nad nimetama stereoõhtuteks.

"Ei tohi ära unustada, et stereo oli tollal imeline asi. See oli nii uus asi, et müügil ei olnud isegi veel stereogrammofone. Me ise tegime esimesed grammofonid käsitsi ringi. Hankisime Riiast stereo helipead ja kleepisime monogrammofonidele helipead alla."

Suur hulk inimesi ei olnud stereost üldse kuulnudki, tõdes ta. "Kui ma mängisin stereoplaate ette üliõpilastele, kes polnud sellega kursis, siis nad olid täiesti lummatud, et keskelt tuleb heli ja seal pole isegi mingit kasti. See oli väga omaaegne asi seda juba kuulata."

Meediategelane Olav Osolin saates "Hommik Anuga". Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ta tõi välja, et ega esimeses diskoteegis keegi tantsima hakata tegelikult ei julenud. "Seal tuli tohutult innustada, et hakake nüüd peale." Ta meenutas, et tol ajal oli üks populaarsemaid tantsulugusid Uriah Heepi lugu "Easy Livin'", mille järgi tema hinnangul pole üldse võimalik tantsida.

"Me mängisime muidugi Slade'i ja David Bowie't ning kõikvõimalikke Briti top 20 hitte ka, mida me Radio Luxembourgist kuulasime ja üles kirjutasime. Aga õnneks sai mul diskotegemisest üsna pea kõrini." See juhtus siis, kui Osolin oli 4. kursusel.

"Mul on alati olnud nii, et kui ma saavutan mingisuguse taseme, et ma juba taipan, kuidas seda tehakse, siis see muutub mulle reeglina kuidagi ebahuvitavaks ja ma lülitun järgmisele lainele." Osolin sõnas, et teda on diskoga seoses kutsutud ka hiljem väga palju kordi esinema ja seda tänapäevani.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: