Toomas Urb ütles, et elavad Ameerikas väga tavalist elu. "Päikesepaiste, pikad teed ja kõrged taevad, ookean."

"See, mis meie jaoks on tavaline, ei ole võib-olla teiste jaoks tingimata tavaline," lisas Tarmo Urb. "Me elame nagu ikka, tavaliselt oma vendade Urbide elu. Kolame mööda maailma ringi, suhtleme igasuguse rahvaga, tegeleme toredate tegevustega."

"Üritame kiiresti muutuvas meediamaailmas ellu jääda, aru saada, mis toimub," jätkas Toomas Urb. "See kõik muutub ju sekunditega. Kõik on digisse ümber läinud." Ta tõdes, et nad üritavad kõikidele muutustele järele jõuda. "Paigalseis on tegelikult tagasiminek. Aga tuleb järele jõuda."

Põhjus, miks vennad Urbid Eestis on Jaan Krossi 100. sünniaastapäev. "See oli pakkumine, millele ei saanud "ei" öelda," sõnas Tarmo Urb. "Mulle kirjutas Kaljuste, kelle suur fänn ma ise olen, kellega me oleme varemgi teinud ning kellega ma alati hea meelega teen koos muusikat."

Toomas Urb on aga mänginud ka Jaan Krossi tekstidel põhinevates lavatükkides.

"Jaan Krossi tõi meile proovi Toompeal lavakasse Mikk Mikiver, meie kursuse juhendaja. Me tegime Jaanile läbimängu ja seal ausalt öeldes mul põlv värises tükk aega seepärast, et missuguse hävitava sõnavõtu osaliseks me saame, aga ta oli väga härrasmehelik."

Ta aktsepteeris nende tõlgendust, lisas Toomas Urb. "Eks ta pani plussid ja miinused kokku ja vaatas, millega üldse mängida saab. Ma arvan, et me materjalile tookord väga alla ei jäänud."

Toomas Urb tunnistas, et tundis Krossi väga põgusalt. "Ma olen teda hinnanud ennekõike tema loomingu kaudu. Aga ma arvan, et meil võtab veel tükk aega, et tema loomingust aru saada, sest ta on päris keeruline vend."

Kui Jaan Kross suri, siis olid vennad Urbid need, kes laulsid talle järelehüüdes austusavaldusena lugu "Imeline aas". Kolmapäeval teevad nad 100. sünniaastapäeva puhul kummarduse selle sama looga.

Tarmo Urb rääkis, et see lugu sündis väga naljakalt. "Üks suurte silmadega tõi mingid aastad tagasi mulle pargist leitud koolivihiku lehe, kuhu oli tindiga kirjutatud luuletus ja ma võtsin oma kidra ja laulsin selle luuletuse kohe talle ette. Ilmselt selle tagajärjel sai temast mu poja ema."

Aastaid ei teadnud nad, kelle luuletus see oli, kuni selgus, et see oli Jaan Krossi luuletus, mis oli kirjutatud Ellen Niidule.