Ott Sepp selgitas, et tegelikult sai tema side "Sipsiku" filmiga alguse juba üsna ammu. "Rene Vilbre helistas mulle umbes kaks aastat tagasi ja rääkis, et on tulemas selline asi nagu "Sipsik", mille peale läksin meeletult elevile, sest kui ma saaksin Sipsiku osa ära teha, siis võiksin ära surra," sõnas ta ja lisas, et ta ise jõudis "Sipsiku" raamatuni pisut hiljem kui enamik lapsed. "Ma hakkasin lugema väga vara ja mul see lektüür oli väga lai, ma olin lugenud "Winnetousid" ja asju, kus toimub pisut rohkem, seega kui ma "Sipsiku" kätte võtsin, siis ta oli minu jaoks pisut rahulik, aga ma lugesin ta ikkagi mitu korda läbi."

Samuti tõi Sepp välja, et kui ta läks casting'ule ja hakkas koos filmimeeskonnaga arutama, milline võiks olla Sipsiku hääl, siis kartis ta algul, et peab hakkama väga häält moonutama. "Me aga leidsime, et võib-olla see Sipsik on minus hoopiski olemas ja välist moonutust pole häälele väga vajagi," tõdes ta ja lisas, et "Sipsiku" filmis juhtub pisut rohkem kui raamatus. "Film on elavam ja ka Sipsik on elavam, raamatus elab Sipsik Anu peas, aga filmis on Sipsik täiesti aktiivne iseseisev tegelane, kes ajab oma asja."

"Rääkimine, see veel selleks, aga põrguvärk, Sipsik laulab selles filmis, tal on mitu laulub ja ma ütlesin kohe alguses, et ega ma maailma kõige parem laulja ei ole," mainis Ott Sepp ja rõhutas, et kui siis perfektsionist Ewert Sundja tuli oma lauludega, hakkas pihta alles päris töö. "Ma käisin neid lugusid neli või viis korda sisse laulmas, see protsess oli palju pikem kui Sipsiku töö tegema," nentis ta.

Üks koht, mis osutus ootamatult raskeks, oli piima joomise peale krooksutamine. "Mul muidu tulevad krooksud väga lihtsalt, aga kui oli vaja linti käsu peale teha, siis ei tulnud, ja ma läksin järgmise suvi stuudiosse tagasi," selgitas Sepp ja tõdes, et siis tal õnnestusid need krooksud. "Mulle oli muidugi varutud igasugu gaasilisi jooke, aga lõpuks saime ta kätte, sest juba oli jutt, et vaatame kuskil helipangast professionaalsete krooksutajate hääli."