Leima tõdes, et karmoška-aabits on tema püüd karmoškaviirust ravida. "Ma panin tähele, et inimesed hullupööra tahavad seda väikest vahvat pilli mängida. Ei saa salata, ei saa pahaks panna – ise olin ka kunagi selle viirusega kimpus ja mõtlesin, et aitaks inimesi."

Ta märkis, et kuigi inimesed ilmtingimata ei mänginud karmoškat valesti, oli see natuke juhuslik. "Kuna ma olen ise varem muusikat õppinud ja nägin, kui palju sellest abi on, siis mõtlesin, et natuke süstematiseerida seda tegevust ja kõik oleks palju rõõmsamad kohe."

Nigula tunnistas, et ostsis oma karmoška eelmisel aastal, kui ta kursustele läks. "Mul oli seda ühe lavastuse jaoks vaja õppida ära karmoška. Mul ei olnud see alguses üldse plaanis, aga muusikaline kujundaja ütles, et akordionit ei kasuta, aga õpiks ära karmoška ja siis hakkasin. Lavastuses mängisin nibin-nabin, aga mõtlesin, et õpiks ka päriselt ära."

Leima selgitas, et liiga kauge sugulane karmoška akordionile ei ole. "Paljud ütlevadki selle kohta akordion, kes ei tea, mis ta on. Aga ta on Vene rahvapill. Ta on väike ja kerge kaasas kanda, päris palju lihtsam ära õppida kui teisi pille ning ta on ka odavam. Kui teistsugused korralikud suuremad pillid maksavad tuhat, siis see maksab pool tuhat eurot. See on suur vahe inimesele, kes tahab alustada."

Nigula sõnul on kõige keerulisem see, et karmoška mängimisel teeb üks käsi üht ja teine teist tegevust. Ka Leima tunnistas, et see on alguses kõige kitsam pudelikael. "Kes sealt edasi saab, siis põhimõtteliselt on lugude õppimise vaev."