"Pealtnägija": Siberi tõttu lahutanud paar taasleidis teineteist 50 aastat hiljem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

83 aastat koos olnud 98-aastase Ott Valgma ja 96-aastase Vaike Allika sõnul polnud nende kohtumine mitte ainult armumine esimesest pilgust, vaid Nõmmel elava vanapaari sõnul on minuti täpsusega teada, millal need pilgud kohtusid – 1937. aasta 27. augustil kell 10, kui Rakvere kaubanduskeskkool alustas uut õppeaastat. Aktusel viibisid teiste seas toona 14-aastane Vaike ja 16-aastane Ott.

Ott meenutas momenti, kui mustade juuste ja tukaga Vaike talle aktusel silma hakkas. "Kui ta minu koha ette jõudis, ei läinud ta edasi, vaid jäi seisma ja keeras oma silmad minu poole ja siis me vaatasime tükk aega teineteisele silma. Vat siit kohe algaski see esimene armastus, mis on jäänud surmani."

Ehkki Ott saatis esimesest päevast alates Vaiket koolist koju ja kandis tema portfelli, siis esimese vabariigi kommete kohaselt kestis kuramaaž pikalt ning esimest suudlust andis oodata veel kaheksa kuud. See toimus Rakvere rahvaaias suvehooaja avanud tantsupeo järel.

Oti ja Vaike esimene suudlus toimus Kreutzwaldi kuju juures Vallimäe all Rakveres. "Mõlemal olid automaatselt käed ümber kaela. See oli minu esimene suudlus. Ma polnud veel tütarlast suudelnud."

Ott tunnistas, et talle tekkis ka rivaale. "Üks päris tõsine rivaal tekkis, kes oli Vaikest juba 12 aastat vanem. Tal oli juba oma sõiduauto."

Toonase südamevalu valas Ott päevikusse, mis tal tänase päevani alles on. Armupiinades noormees kirjutab: "Jah, tuleb see päevik lõpetada minu ühepoolse armastusega, sest Vaike armastab ju teisi. Jääme nägemiseni, armsam Vaike!"

"Tema mõtles, et kui tema vaatas minule juba silma sisse, siis ma ei tohtinud enam üldse kedagi teist vaadata. Vaata, kui lollid võisid ikka tol ajal mehed olla."

Mustad pilved suhte kohalt siiski hajusid. Kuigi Eestisse oli jõudnud juba II maailmasõda, palus Ott pärast kooli lõpetamist Vaike kätt ja paar laulatati 31. oktoobril 1942 Rakvere kirikus. Vaikest sai Rakvere kaubandusühingu raamatupidaja, Ott aga värvati rahvakasvatusametisse noorte spordi- ja kultuurivaldkonda juhatama.

Algasid dramaatilised aastad

Aasta pärast pulmi sündis perre laps – poeg Erme. Juba kooli ajal oli Ott Rakvere noorkotkaste maleva juht ja oli üks neist, kes punaste meelehärmiks Rakvere vabadussamba juurde pärgi viis ja nõukogudevastast meelsust näitas. Ning kui punavõim 1944. aastal Eestisse naasis, oli see meeles ning Ott Valgma kutsuti täitevkomiteesse. Nagu tuhandetel teistel eestlastelgi, algasid siit Oti ja Vaike dramaatilised aastad.

"Jätsin siis oma mamma-papa, õe ja väikevennaga, kes olid siis juba kuueaastased, head aega. Vaike tuli minuga ühes ja läksime siis täitevkomiteesse ja kohe, kui selle maja uksest sisse sain, oli kohe "käed üles", relv ja ja kohe võeti kinni," rääkis Ott.

"Jah, see oli õudne. Ma pidin ju sealt koju minema. Mis ma tegin, noor laps, nutsin, eksole. Aga teha ei olnud ju midagi," sõnas Vaike.

Alguses istus Ott kinni Rakveres, siis Harku töö- ja kasvatuslaagris, kuni nõukogudevastases agitatsioonis süüdi mõistmise järel saadeti ta 1947. aastal Siberisse. Kuna ametlik karistus oli eluaegne asumine, ei teadnud abikaasad, millal ja kas üldse enam teineteist näevad. Kuni aastal 1953 tekkis lootusekiir.

"Ma saatsin talle 1953. aastal kirja ja raha, et tule lapsega Norilskisse. Ja Vaikel see kiri oli liig järsk, ta ütles, et ta ei tule sinna mitte kunagi," rääkis Ott.

"Kes sinna Siberisse tahtis minna? Issand halasta. Teades ju, mis seal on. Minul oli õde ja ema ja kõik olid siin ja need kõik ütlesid, et sa ei lähe kuhugi Siberisse," meenutas Vaike.

Uued elud

Veel hullem – kuna polnud teada, millal ja kas abikaasa üldse naaseb, leidis Vaike Eestis uue kaaslase. See teade murdis Oti vangilaagris maha.

"Ma olin endast ikka päris väljas. Kui oleks talv olnud, siis mind siin poleks. Külma olnuks väga lihtsalt 55–56 kraadi, ma oleks läinud õue ja ega seal palju poleks vaja olnud. Oleks visanud palitu alla ja läinud pluusega magama. Kaks tundi ja oleks valmis ka olnud. Aga oli suveaeg, nii et ma end uputama ega üles pooma ei hakanud," meenutas Ott.

Teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel olev paar lahutas distantsilt abielu. Ka Ott otsustas Siberis eluga edasi minna ja leidis Siberist enda kõrvale uue naise – samuti väljasaadetud eestlanna, Heilke. Ott ja Heilke abiellusid ning said esimese tütre Tiina 1954. aastal. Kaks aastat hiljem sündis poeg Toomas.

"Ta ütles küll kohe, et kui Vaike peaks tulema, siis tema võtab oma lapse ja läheb minema, et tema meie elu lõhkuma ei hakka," sõnas Ott. Vaike märkis, et kui ta kuulis, et Ott on uuesti abiellunud, ei jäänud tal midagi üle, kui edasi elada ja oma last kasvatada, kuigi Otti ta unustada ei suutnud.

Vaike jäi endale kindlaks ja ei läinud kunagi Otile Siberisse järgi. Ka tema otsustas Eestis hoopis oma uue kaaslasega, Oti tädipoja Elmariga, abielluda. Elu läks aga nii, et 1956. aastal tuli Ott Siberist tagasi Eestisse.

"Mul ära ei lubatud sõita, aga puhkusele lubati. Kaadrite osakonnas olid toredad kommnoored küll, aga nad ütlesid, kui tahad ära minna, siis nii ei saa. Nad rääkisid, et enne on teisedki Balti mehed nii teinud, et on läinud puhkusele, aga ära saanud kolme arsti tõendiga, kuhu on kirjutatud haigus, millega kauem põhjas elada ei tohi. Niimoodi siis ma Eestisse saingi."

Uuestikohtumine

Kui Ott Eestisse jõudis, otsis ta Vaike üles naha- ja jalatsitevabrikust Kommunaar, kus naine töötas praakijana. Vaike lasi ennast küll pool tundi oodata, aga kui nad lõpuks pärast pea 10 aastat lahusolekut üksteist nägid, olid nad nagu poleks vahepealseid aastaid olnud.

"Pilgud kohtusid ja siis olime üksteise kaelas kinni. Oli selge, et meie esimene armastus ei ole lõppenud," rääkis Ott. Ka Vaike kinnitas, et tema tunded olid endiselt alles.

"Sel õhtul rääkisime poole ööni asju klaariks. Riidu ega sõnavahetust meil ei olnud," meenutas Vaike. "See vahepealne oli elusaatus. Ei olnud tema ega mina süüdi."

Olukord lahenes nii, et kumbki jäi kokku seadusliku abikaasaga, aga tekkis tänases mõistes kärgpere. Oti ja Heilke perre sündis mõned aastad hiljem kolmaski laps – Reet. Vaike ja Elmar järglasi ei saanud, ent kasvatasid koos Vaike ja Oti poega Ermet. Sõbralikult koos tähistasid kaks perekonda nii sünnipäevi kui ka aastavahetusi.

Oti ja Heilke poeg Toomas ütles, et tema teadvusesse jõudis Vaike 2–3-aastaselt. "Vaike ja minu ema said omavahel väga hästi läbi. Meie korteris toimusid väga paljud sünnipäevad ja peod kõik koos. Aastavahetuse peod ka."

Vaike tunnistas, et ta ikka vaatas Otile ja Heilkele aknast järele, kui nad kahekesti tema juurest ära läksid. "Silm oli märg, aga midagi teha ei olnud."

Pärast poolt sajandit lahusolekut taas koos

Vaike teine abikaasa suri 1984. aastal, Oti kaasa 1995. aastal ehk ligi 60 aastat pärast esmakohtumist ning pärast poole sajandi pikkust lahusolekut olid Vaike ja Ott taas vabad. 2006. aastal astusid nad uuesti ametlikult abiellu ning tunnistavad, et on teineteisele see esimene ja õige.

Poeg Toomas tunnistas, et nemad lastena isa Oti ja Vaike tormilise loo algusest eriti midagi ei teadnud. "See, mis pärast oli, see meile väga meeldis. Sest meie isa pole loodud üksinda elama."

"Ega teist meest ikka minu kõrvale sättida ei saa. Pange või kümme tükki, aga see oli ikka esimene ja viimane," tunnistas Vaike.

Ott märkis samuti, et see oli tema esimene armastus, mis oli lihtsalt nii tugev. "Me olime mõlemad väga head tantsijad ja käisime tantsupidudel. Niimoodi kasvasime ühte juba kooliajast peale. Nagu siin neli aastat tagasi üks kooliõde ütles – "Ega sa olid meie kooli silmarõõm, aga sul ei jätkunud silmi teistele kui ainult Vaikele"."

Mõlemad tunnistasid, et avaldavad üksteisele jätkuvalt armastust ja ka tantsivad veel omavahel. "Köögis tihtipeale, kui Vikerraadiost tuleb soovisaade. Siin on hea libe põrand."

Igikestva armastuse retseptina märkisid mõlemad, et üheskoos tuleb kõiki asju arutada.

"Olgu need kurvad või rõõmsad asjad või ükskõik mis. Ei ole nii, et üks põrutab teisele peale. Meil pole seda olnud, ega tule ka. Kunagi. Tahaks ikka kõikidele noortele edasi öelda, et ärge võtke seda kergekäeliselt, Kui ikka tõesti esimest korda on tõsine esimene armastus, siis palun ärge rikkuge seda ära. Kui ka midagi on olnud, siis rääkige omavahel asjad ilusti ära," sõnas Ott.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: