Mida Eestis usutakse? Kolm kõige levinumat vandenõuteooriat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Parvlaev Estonia
Parvlaev Estonia Autor/allikas: Kaader videost

Valed, saladused ja hirmujutud. Salaühingud, nähtamatud ohud ja tõe varjamine - sellised vandenõuteooriad on olemas igas riigis. Meil on ka päris oma õudusjutud, näiteks lood Tartu lihavabrikust. Ent on neis lugudes kasvõi terake tõtt? ETV+ saate "Insight" meeskond uuris kolme Eestis enim levinud vandenõuteooriat.

Katkenud liin

Parvlaeva Estonia katastroofist sai suurim laevaõnnetus Euroopa vetes. 28. septembril 1994 kaotas Läänemeres elu 852 inimest. Nii mastaapsed sündmused pälvivad paratamatult avalikkuse tähelepanu ning kui tragöödia põhjuste ametlik versioon jätab õhku küsimusi, sünnivad vandenõuteooriad.

Vandenõuteooriate eksperdi, folklooriuurija ja Tartu Ülikooli teaduri Anastasiya Astapova sõnul räägib üks kõige populaarsemaid teooriaid, et laeva uputasid eriteenistused. Laeva pardal olevat veetud sõjatehnikat ja laev lasti põhja, et vältida selle sattumist vaenlase kätte. Sabotaaži versioon selgitab teisigi laevahuku üksikasju, näiteks kolme tugevat lööki vahetult enne tragöödiat, mida ellujäänud kuulsid. Teooria kohaselt võisid need olla plahvatused, mis lõhkusid vöörivisiiri kinnitused.

Teisalt väidavad sõltumatud Taani eksperdid, et selliste mõõtmetega laev poleks saanud uppuda ainult visiiri kahjustuste tõttu. Et Estonia pooleteise tunniga põhja läheks, pidi sel nende arvates olema auk allpool veeliini. "Selliste tavaliselt valedokumentide ilmumine on samuti standardolukord," seletab Astapova. Ametliku uurimise tulemused ei kinnita ei sabotaaži ega augu olemasolu laevakeres.

Praegu nõuavad hukkunute omaksed tragöödia põhjuste uut uurimist. Pole teada, kas see läbi viiakse, ent on selge, et veerand sajandit hiljem on praktiliselt võimatu saada kõigile kogunenud küsimustele vastuseid. Inimestele, kes on kindlad, et riik püüab nende eest midagi varjata, jääb parvlaeva tragöödia alati tänuväärseks teemaks.

Saladus suletud uste taga

Kui riik annab oma kodanikele mingilgi moel aru, siis salaühingud hoiavad oma saladusi kiivalt. Eestis tegutsev vabamüürlaste loož oma koosviibimistele kõrvalisi isikuid ei luba. Looži saavad astuda ainult tuntud ja mõjuvõimsad mehed: poliitikud, ärimehed ja ühiskonna muu koorekiht. Mida nad suletud uste taga arutavad, ei tea keegi. Vandenõuteoreetikud pakuvad välja kõige lihtsama vastuse - eliit haub mingeid kurje plaane.

Usaldamatust suurendavad mõned kokkusattumused, millele vandenõuteoreetikud tähelepanu juhivad. Näiteks seostatakse massoonidega Siim Kallast. Ajal, mil ta juhtis Eesti Panka, ilmus 50-kroonisele rahatähele oluline massoonide sümbol - kõikenägev silm, mis sümboliseerib universumi loojat. See sümbol on ka ühedollarilisel rahatähel ning Prantsuse "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonil". Esmapilgul seosetud kuulujutud ja faktid asetuvad ühte ritta. Vandenõuteoreetikute järeldus on lihtne: vabamüürlaste loož on võimas organisatsioon, mis kontrollib riigistruktuure.

Anastasiya Astapova suhtub sellesse versiooni huumoriga: "Tegelikult on see täiesti kahjutu selts. Teate küll, umbes nagu jalgpallifännid, kalapüügi- või saunasõbrad. Midagi sellist." Skeptik on veendunud, et jutud salaühingu võimsusest on tugevasti liialdatud. Ent olgu kuidas on - tõde selle kohta, mis toimub vabamüürlaste suletud uste taga, ei saa me ilmselt kunagi teada.

Inimlihast vorst

On ka teistsuguseid lugusid. Neid saab kontrollida ja tõe välja selgitada. Kõige eredam näide on kuulus Tartu lihavabrik, mis olevat tegutsenud sõjajärgsetel aastatel. "Räägiti, et inimesi lihtsalt rööviti tänaval, et neist seejärel vorsti teha," jagab Astapova verd tarretama panevaid üksikasju. Need kuulujutud on sedavõrd levinud, et lihavabrikust on kirjutatud mitu raamatut, kohalikud giidid aga jutustavad turistidele hirmsaid üksikasju.

Ent lihavabrikul on ka ametlik, dokumenteeritud ajalugu. "Insighti" kätte sattus dokument, mille on 1947. aastal allkirjastanud riikliku julgeoleku ministeeriumi Tartu osakonna ülem polkovnik Starinov:

"Täiesti salajane. Eesti kommunistliku partei Tartu linnakomitee sekretärile.

Teatan, et alates käesoleva aasta 24. veebruarist levivad Tartus ja Tartu maakonnas kuulujutud, et Tartus Soola ja Turu tänavate nurgal asuvates varemetes on tundmatud isikud tapnud inimesi ja valmistanud neist sealsamas vorsti ja seepi, mida on müüdud turul."

Tunnistajate sõnul olevat ohvrite surnukehad tassitud kõrvalisse paika, tükeldatud ja tehtud hakklihaks. Järele jäänud jäätmed olevat visatud sinnasamma varemetesse. Juttudes kirjeldatakse ka õõvastavaid üksikasju, nagu ülesriputatud surnukehad, voolav veri ja tööstuslik vorstivalmistamine inimlihast.

Sõjajärgses linnas polnud selliste lugude tekkimises midagi imelikku. Tartus valitses tollal nälg, linnas oli palju vaeseid, kerjuseid ja põgenikke teistest sõjas purustatud linnadest. Kuritegevus oli suur. Sellistes tingimustes võisid tõesti aset leida hirmsad sündmused. Kohalikud kahtlustasid sedagi, et koos põgenikega on linna tulnud kannibalid blokaadilinnast Leningradist. Vabrik võis tõesti olemas olla, jääb üle ainult selle kohta mingeidki tõendeid leida.

Dokumentide kohaselt võis vabrik asuda paari sammu kaugusel linna turust, Soola ja Turu tänavate ristumiskohas. Praegu on seal kiirtoidurestoran. Varemetest, kus mõrtsukad võisid tegutseda, pole jälgegi. Arhiiviotsingute käigus ei leidnud "Insight" ühtegi ametlikku meenutust vabriku olemasolust peale polkovnik Starinovi teate. Kõik piirdus hirmunud linnaelanike juttudega. Tulime samale järeldusele nagu riikliku julgeoleku ministeeriumi uurijad 1947. aastal - mingit lihavabrikut pole kunagi linnas olnud.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: