"See oli väga ilus film ja need tegelased, kes selle filmi oli teinud, olid tohutult süüvinud autismi eripärasse. Mul ei tekkinud seda filmi vaadates kordagi sellist tunnet, et ma vaatan mängufilmi. Need näitlejatööd olid imelised, ka see problemaatika oli väga Eesti oludele sarnased."

Ta märkis, et need, kes ei ole temaatikaga kokku puutunud, peaksid kindlasti seda filmi vaatama.

Ummelas ütles, et kuivõrd autismispekter on niivõrd lai, on ka praktiliselt võimatu täpselt öelda, milline on autistlik inimene. "Läbi meedia ja filmide on meieni jõudnud äärmuslikud kaasused. See ei tähenda, et kõik autistid sellised on."

"Me kõik oleme kusagil autismispektri peal. Meil kõigil on mingid oma väikesed vigurid ja siis iseenesest sõltub ju sellest, kui palju need vigurid sul segavad tavaelust täiel rinnal osa võtmast," selgitas ta.

"Autistlikel inimestel on lihtsalt sattunud need kombinatsioonid nii õnnetud, et nad ei saa meie kombel ühiskonnas toimida. Neid häirivad, segavad mõned asjad. Nad on mõnede asjade suhtes ülitundlikud. Nad on lihtsalt teistmoodi," jätkas Ummelas.

Ta on enda sõnul saanud oma poja näol nn autismilototronist väga õnneliku loosi. "Mul on normi intellektiga laps, kellel on suhtlemisraskused, mis on aga teist laadi. Ta hakkas küll rääkima väga hilja – 4aastaselt – enne seda oli üks igavene mõistatuste jada."

Ummelas märkis, et see ei olnud siiski esimene kokkupuude erivajadustega inimestega. "Võib-olla oli ma ka seepärast õnnelikumas seisus. Muidugi võtab see korraks saba sorgu. Võtab isegi pisara silma. Aga sellest hetkest, kui ma otsustasin, et see ei ole äng ja ikaldus, vaid see on mulle täpselt puremist vääriv väljakutse, siis on see tegelikult väga arvardav."