Lepa märkis, et praegusel ajal ökokogukonna-perioodile tagasi mõeldes tekib erinevaid tundeid. "Nostalgia, tänulikkus. Meie jaoks on see minevik. Elu on juba edasi läinud. Selleks ajaks, kui film ekraanil on, on see meie jaoks tore mälestus, mille peale mõelda.

Koit tõdes, et kuivõrd dokumentaalfilmis nähtu toimus neli-viis aastat tagasi, ei ole ta enam see mees, kes ta oli siis, kui ta sinna kogukonda läks.

"Ma ei ole see mees, kes ma olin filmis. Ma ei ole see mees, kes ma olin eile. Ma olen hästi tänulik Margitile [Margit Lillakule – toim], kes seda neli-viis aastat filmis. See paneb sulle peegli ette. See on mulle nii õpetlik ja valgustav. See on tegelikult kingitus."

Lepa selgitas, et film näitab ühte eluperioodi, mil oli raske. "Oligi palju tundeid, palju valu. See kõik vajas tegelemist ja väljaelamist. Aga see sai tehtud. Ei ole mõtet minevikku kinni jääda. See on tõesti läbi kogetud, läbi tehtud ja lõppenud."

Koit märkis, et ta ei kahetse midagi. "Ka need haavad ja valud on läbi kogetud, räägitud või suheldud. Ma ei ole sealt ära põgenenud. Ma olen siin, saan talle [Lepale, kellega nad kogukonna kokkutuleku alguses olid veel paar – toim] otsa vaadata. Oli abielu, oli kooselu. Täna on teistmoodi. See on ära lahenenud."

Ökokogukonda looma ajendas liiga töökeskne linnaelu

Ökokogukonna alustamine oli Lepa idee, mis 2014. aasta kevadel Mõisamaal, Märjamaa lähistel teoks sai. Ettevalmistusperiood selleks kestis aga Lepa sõnul kaks aastat.

"Tegelikult sai see teoks juba natuke varem. Enne seda, kui me Mõisamaale kolisime, oli kaks aastat sellist perioodi, kus me käisime regulaarselt koos. Me arutasime, mis see kogukond on, mida me koos tahame luua, mis need eesmärgid on, mida me seal reaalselt tegema hakkame, kuidas me elama hakkame."

Nende eeskujud olid Lepa sõnul kogukonnad Saksamaal, Portugalis, Šotimaal, kes on tegutsenud juba aastakümneid. Kõik neist ei olnud seal käinud, küll aga olid nad kohanud seal käinud inimesi, lugenud nende kohta. "Ettekujutuspilt sellest, milline see kogukond olla võiks, oli justkui olemas."

Ta jätkas, et nad elasid tol ajal linnas, Kalamajas. "Kõik oli olemas – ilus korter, tööd, lapsed käisid koolis-lasteaias. Aga ma tundsin, et ma olen sotsiaalses vangis, et minu elu keskmes on töö – iga päev kaheksa tundi on töö, mille ümber peab mahutuma kogu ülejäänud elu."

"Lapsed ajan hommikul kell kaheksa täiesti uimase peaga üles, et "minge nüüd lasteaeda terveks pikaks päevaks selleks, et suured saaksid teha tööd". Õhtul tullakse koju, süüakse natuke, võib-olla vesteldakse natuke, järgmine päev täpselt samamoodi. Nädalavahetus on sellest tööst puhkamine," selgitas Lepa, kes tundis, et see on kuidagi ebaloomulik.

Lepa tahtis, et tema elu keskmes oleks töö asemel tema ise, tema lähedased, tema lapsed ja suhted ning töö oleks kuskil järgmises ringis. "Ma unistasin, et kas on võimalik luua sellist elu, et ma loon enda jaoks olulisi asju kõigepealt ja see töö on üks asi, mida ma teen. Mitte see, mille järgi kõik mu perekond ja elu elavad."

Praegu Lepa viis päeva nädalas töö ei käi. "See on minu isiklik otsus, kui palju ma tahan tööd teha selleks, et elada niimoodi nagu mulle meeldib elada." Koit märkis, et tema tahtis igal juhul maale kolida. "Linn oli ahistav ja polnud see ruum, kus olla." Ta lisas, et tema soov oli ka lapsi mitte linnakeskkonda jätta.

Konflikt on grupi loomulik arenguprotsess

Lepa tunnistas, et oli ökokogukonna kokkutuleku alguses üsna naiivne, kuivõrd kaks aastat oli juba koos käidud.

"Arvasin tõesti, et on rõõmus kooselu. Aga samas isegi gruppide teooria räägib, et grupid käivad läbi oma arengufaasid ja pärast mesinädalaid tuleb alati tormifaas, kus päriselt kohtutakse ja hakatakse nurki siluma ning vaadakse, kuidas omavahel suhestuda. See on loomulik arenguprotsess grupil ja selle tegime ka meie läbi," selgitas Lepa.

Koidu sõnul ongi nende kogukonnast rääkiv "Südamering" läbilõige ühiskonnast. "See on läbikõige mis iganes grupi dünaamikast – olgu see peremudel, mingi organisatsioon, muu grupeering, partei, valitsus, mis iganes. Alati on see elevus, et teeme, loome, aga siis tekivad konfliktid."

Lepa rääkis, et nad õppisid kogukonnas küpse naiselikkuse ja mehelikkuse kasvatamist. "Selleks, et mõista, et kui me jääme ebaküpsesse energiasse, kus ongi võimuvõitlused, konkurents, saamahimu ja omamishimu, siis need konfliktid ei lõppe mitte kunagi."

Ta lisas, et nende praktikate eesmärk, mis nad soovisid väga julgelt ja väga otsekoheselt avalikku elu sellises grupis, oligi sama küpsemise protsess. "Õppida võtta vastutust omaenda emotsioonide, reaktsioonide ja tunnete eest."

Elu kommuunis ei ole võimatu

Lepa märkis siiski, et tema ei tunnista seda, et elu kommuunis on tänapäeval võimatu. "Üldse ei tunnista. Mina täiesti siiralt tean ja usun, et kogukonnaelu on võimalik ja minule isiklikult meeldib mõte elada kogukonnas. Kas ma edaspidi tulevikus veel elan seda, näitab elu. Aga minule meeldiks elada kogukonnas."

Ta jätkas, et kui ta mõtleb selle enda peale, keda ta "Südameringi" filmis näeb kõrvalt ja visiooni ning ideede peale, mis neil tol ajal olid, siis ta näeb, et selles hetkes, kus ta tol ajal oli, oli võimalik täpselt selline kogukond nagu neil oli.

"Niimoodi ta läks. Meie ühine kasvamise tee, kus lahkumineku valust oleme me niimoodi läbi tulnud, et oleme väga head sõbrad – elame lähestikku, kasvatame lapsi võrdsetel alustel – annab usku ja teadmist, et tegelikult on võimalik tulla läbi rasketest aegadest, säilitades harmoonia, sõpruse ja usalduse ning niimoodi on ka kogukond võimalik," selgitas Lepa.