Olav Ehalast sai helilooja tänu Uno Naissoo utsitamisele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan/ERR

Armastatud helilooja Olav Ehala ei pidanud ennast noorena mingiks heliloojaks, kuid siirdus kompositsiooni õppima just tänu õppejõud Uno Naissoo taganttõukamisele.

Olav Ehala oli pühapäeval koos tütar Eeva-Liisaga külas Vikerraadios Sten Teppani saates "Käbi ei kuku...".

Oma lapsepõlvest meenus Eeva-Liisale seoses isa loominguga "Nukitsamehe" film koos lauludega. Kinomajas toimunud esilinastus on naisele meelde jäänud veidi hirmuäratava ja süngena. "Kõik need kollid ja see pime atmosfäär, ma natuke kartsin seda filmi," tunnistas Eeva-Liisa.

Olav Ehalal on foto oma lapsepõlvest, kus ta on alles üheaastane ning istub ema süles pianiino taga, sõrmed klahvidel. Laste muusikakooli esimesse klassi läks poiss neljandas klassis õppides, kuid klaverit oli isa talle koduõpetaja abil tutvustanud juba varem. Seetõttu läbis ta kohe kaks klassi ühe aastaga.

Tallinna muusikakooli siirdudes läks ta aga hoopis muusikateooriat õppima ning on siiani õnnelik, et ei valinud kohe klaveri eriala, kuna sai hea teoreetilise- ja harmooniaõpetuse.

Vitsa Ehala enda mäletamist mööda kunagi saanud pole, kuid kooliaegsed sekeldused said alguse seitsmendas klassis, olles peamiselt poliitilist laadi. Koolibändiga Leningradi ekskursioonile sõites joonistas Olav ööbimispaigaks olnud koolimaja seinal rippunud Lenini portreele kriidiga vuntsid ette. Hiljem tehtut parandada püüdes, kukkus pilt sootuks seinalt alla. "Kuidagi me selle ära lappisime ja tagasi panime, aga sellest saadi aru," meenutas ta. Eestisse tagasi jõudes kutsuti vanemad kooli ja ähvardati välja visata. Viimane küll kunagi teoks ei saanud.

1967. aastal võitis Ehala koos oma bändiga Kristallid telekonkursi, mis tema vanematele palju rõõmu pakkus. Muusikakoolis õppides tuli sageli õppida unetundide arvelt, kuna muid olulisi ja huvipakkuvaid tegevusi oli märksa rohkem. Vanemad aga siiski kunagi ühegi kehva hinde pärast poisiga ei pahandanud.

Heliloojaks tänu Uno Naissoole

Muusikakoolis õppides sõbrunes Olav Uno Naissooga. "Ta oli seal õppejõud ja mina olin õpilane. Vanuse poolest oli ta minu isa vanuseklassist. Siis ta nägi ka, et ma mängisin klaverit ja tekitas mulle ühe töö Draamateatris. Trioga saatsime ühte lasteetendust," meenutas Ehala.

Pärast muusikakooli lõppu plaanis noormees siirduda konservatooriumisse edasi muusikateooriat õppima. Uno Naissoo oli aga kuulnud esimesi Ehala kirjutatud lugusid bändile ning viis need heliloojate liidu noorte sektsioonile, kus said palju positiivset tagasisidet. "Uno soovitas, et ükskõik, mis žanris sa tööle hakkad, mine konservatooriumisse kompositsiooni õppima. Võib-olla ma üksi ilma tema tagant tõukamiseta poleks söandanud minna. Ma ei pidanud ju ennast mingiks heliloojaks sel ajal," rääkis Ehala.

Leebe isa

Eeva-Liisa Ehala sõnul valitses kasvatusküsimustes nende kodus alati leebe ja suunav õhkkond. "Ei mäleta küll tohutut kurjustamist või sundimist," sõnas ta.

Isalt saadud kuulsa nime peale Eva-Liisa eriti ei mõtle. "Võib-olla see on ainult mingitel teatud hetkedel tulnud välja," meenutas naine, et lapsepõlves koges ta vahel teistelt veidi kadedust.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: