Ta tunnistas, et temal tagasi kuivale maale saades maa kõikuma ei hakanud. "Seda ei ole kordagi olnud. Ma olen olnud merehaige, aga mitte maal."

Kuusk märkis, et võttis seda väljakutset kui professionaalset töölepingut. "Mind palgati tööle neljaks kuuks, et ma olen kokk, kes peab vastutama laevapere toidu eest kolmel korral päevas kuus päeva nädalas."

Ta lisas, et koikus magada on mõnus, sest see kiigutab nagu hällis. "Aga ärkad üles, lähed kambüüsi, kus on umbne, palav, ei saa silmapiiri vaadata, kuna illuminaatorid on liiga kõrgel, siis läheb süda pahaks. Eriti, kui on tugev laine ja tuul."

Merehaigus väljendus tema puhul selles, et tal tekkis külm higi ja luksatused. Samas lisas ta, et suutis oma organismi piisavalt kontrollida, et ta päriselt oksele ei hakanud. "Ma teadsin, et kui ma lähen välja ja hakkan silmapiiri vaatama, siis ma ei suuda enam alla kambüüsi minna." Iiveldust leevendas ta pikutamistega.

Merehaigusest sai Kuusk lahti umbes kolme kuni viie päevaga. "See läks järjest kergemaks. Sellega harjub. Lõpuks ükski kreen, ükski vengerdus, ükski murdmine mind ei häirinud. Ma sain väga erinevaid asendeid sisse võttes kambüüsis ikkagi hakkama. Seal tehti balleti, seal võeti karate-asendeid, hüpati."

Ta märkis, et on ka varem toitnud pulmas 100–150 inimest ja kuigi see oli üks päev, on põhimõte sama, mis toita inimesi neli kuud. "Planeerimine, kalkuleerimine, ettevalmistus, läbimõtlemine ja kõik see. Kõige keerulisem on logistika ja koristamine."

Üks kala, mida nad laevapardal sõid, oli tuunikala. "Tuunikala sõime me hommikuks, lõunaks, õhtuks. Me saime kuldmakrelli, millele ma isegi luuletuse pühendasin. Siis saime pelamiidi, mis meenutab natuke siiakala, mis oli eriti hõrk ja laevapere lemmik. Lõpuks hakkasime saama ka heeringalaadset väiksemat kala, mida ma soolasin erinevates marinaadides hästi palju."

Kuusk märkis, et isiklik rekord oli see, et kala püüti ja juba 15 minutit hiljem nad sõid meresooja sashimit. "Nagu öeldud – loodus on parim kokk. Meie asi on seda mitte ära rikkuda." Ta tunnistas, et ei ole pärast naasmist kala söönud, kuigi ka pärast nelja kuud peamiselt kalast toitudes isutab selle järele endiselt.

Nelja kuu jooksul kandis Kuusk oma mõtted ja tunded raamatusse. "See ei ole päris retseptiraamat, kuigi seal on retsepte ka. See on mingil moel logiraamat. Täna andsin käsikirja ära, nii et kuskil veebruari, märtsi lõpus peaks tööpealkirjaga "Laevakokk Wend" see ilmavalgust nägema."

Ta märkis, et kuigi purjetamine kui selline ei pane tal verd vemmeldama, aga talle meeldib kulgemine, protsess ning meelsus ja vaimsus, mis kaasneb merel olekuga. "See, et sa pead olema ärkvel ja valmis. Ta hoiab sind kikivarvukil."