Martinsoni sõnul luges ta 2019. aastal läbi umbes 70 kuni 80 krimiromaani. Kokku luges ta raamatuid umbes 130. Ta tunnistas, et möödunud aasta oli jube hea krimikirjanduse aasta.

"Hästi palju oli keskmiselt tugevaid raamatuid. Staari seekord ei olnud. Aga see tegigi asja eriti raskeks." Martinson valis välja 25 raamatut ja hakkas enda sõnul südame vere tilkudes sealt kõrvale panema neid seni, kuni alles jäi 12 raamatut.

"Kuigi kõik need 13, mis üle jäid, oleks võinud ka kõik täpselt sama hästi siin nimekirjas olla."

12. J. M. Ilves, "Viie sõrme harjutus"

"Soome krimikirjandus ruulib. Siin on väga lahedad tegelased – on autistlik ülihea mäluga politseikomissar, kellele on abiks endine KGB-lasest naine. Seal tekivad igasugused probleemid, kuna kogu tegevus käib Vene piiri ääres. Relvakaubandus, narkokaubandus jne," rääkis ta.

11. Anders De La Motte, "Sügisroim"

"Ma olen selle kohta öelnud, et see on täiuslik krimka. 30 aastat tagasi hukkus üks noormees, olles ühe järve ääres telkimas, ja nüüd hakkab minevik ja olevik lahti hargnema. Iga detail mängib. Just täpselt nii peab kirjutama üht krimiromaani, et pinge on esimesest leheküljest kuni viimaseni täiuslik," kirjeldas Martinson.

10. Jean-Luc Bannalec, "Bretooni uhkus"

"See on n-ö gothic crime. Rahulik, mitte midagi hullu seal toimu. Kogukonnas tapetakse üks inimene ära. Aga see toimub Bretaanias ehk Prantsusmaal, kus on maailma parimad langustid, maailma parim liiv, aga keegi varastab seda liiva ja keegi võltsib languste. Politseikomissar Dupain peab selgeks tegema, kes ja miks," võttis ta raamatu kokku.

9. Mattias Edvardson, "Täiesti tavaline perekond"

"See on nn psühhotriller. Väga huvitav perekond – isa on pastor, ema on advokaat ja tütar on mässaja. Ühel hetkel tapetakse üks ärimehe poeg ära ja selles süüdistatakse seda tütart. Seal on kolm inimest, kes näevad ühte ja sama lugu täiesti erinevalt. Tõde selgub alles siis, kui see peategelane ehk tütar räägib oma loo lõpuni lahti," sõnas Martinson.

8. Robert Ludlum, "Bancrofti strateegia"

"Robert Ludlum loob vandenõuteooriaid. Siin raamatus avastab ta, et maailma kurjuse keskpunkt võiks olla Eestis. See on huvitav raamat ja Ludlum on tõesti väga hea. Ma ei saa öelda, et vandenõuteooriad oleksid väga loogilised, aga Nõukogude liidu lagunemine, Venemaa sõjaväevarud Eestis, mida hakati müüma paremale-vasakule – miks mitte," rääkis ta.

7. Søren Sveistrup, "Kastanimuna mees"

"See on täiesti värske autor ja tema esikromaan. Huvitav on see, et ta võtab kõik nordic noir'ist ehk nn tumedast kirjandusest võtab väikseid detaile ning paneb selle ühte patta ja teeb üsna täiusliku krimiromaani. Peategelane on kusjuures tüüpiline politseinik, kes on elust tüdinenud, depressioonis. Ta on Europolist lahti lastud, tal on värvikas kaaslane kõrval ja nad lahendavad kõik probleemid," võttis Martinson kokku.

6. Vilmos Kondor, "Budapest noir"

"See on täiesti suurepärane raamat. See on Ungari krimikirjandus ja Budapest 1936 – Hitleri väljak, Mussolini on au sees, aga ühtäkki leitakse juudi lõbutüdruku surnukeha ja üks ajakirjanik hakkab uurima, milles asi. Kusjuures, ta on oma tegevuses üsna järjekindel," sõnas ta.

5. Ruth Rendell, "Kivist kohtunik"

"See on krimikirjanduse erakordne raamat. Ma loen teda krimikirjanduse Dostojevskiks. Ta ütleb esimeses lauses ära, mis toimub. Teise peatüki lõpuks on täpselt teada, mis toimus ja miks toimus. Ta kirjutaski selle raamatu sellepärast, et uurida, kas on põnevust võimalik üles ajada siis, kui lugeja kõike teab," selgitas Martinson.

"Kusjuures on. Sellele, kes tappis, heidab ta kogu raamatu vältel õlekõrsi, et ta ära päästetaks. Aga too ei haara õlekõrtest kinni."

4. Colin Dexter, "Näitsik on surnud"

"Inspektor Morse, kes on teada ja tuntud ning hästi lahe tüüp, võtab napsu ja särki-värki, satub maoprobleemidega haiglasse. Seal antakse talle mitu raamatut. Üks on pornoromaan, mida ta ei viitsi lugeda. Aga siis saab ta kätte ajaloolise romaani, kus räägitakse üle saja aasta tagasi toimunud mõrvast, kus pannakse kinni ja puuakse üles laevamehed, kes transportisid ühte neidu," kirjeldas ta.

"Ta hakkab otsima ajaloolist materjali, vanu ajaleheartikleid ja tahab teada saada, kas enam kui sada aastat tagasi süüdi mõistetud ja üles poodud mehed on tegelikult süüdlased või mitte."

3. Lee Child, "61 tundi"

"Ma pean seda Lee Childi seni parimaks raamatuks. Jack Reacher – endine sõjaväepolitseinik – satub lumetormis seigeldes ühte linna. Seal üks vanadaam märkab narkoäri ja ta leiab, et ta peab minema tunnistajaks. Reacher palutakse vanadaamile turvameheks. Paraku ta ebaõnnestub oma töös ja siis hakkab möll pihta," tegi Martinson ülevaate.

2. Jo Nesbø, "Nuga"

"See on Harry Hole'ist kirjutatud kõige parem ja kõige halvem raamat ühekorraga. Kõige halvem on see, et see on ääretult dramaatiline. Nesbø on öelnud seda, et ta pole mitte kunagi oma peategelase kohta nii brutaalne olnud. Ta otsis välja, et mis võiks Hole'iga kõige hullemat elus juhtuda ja selle viis ta ellu. Sa nutad ja loed ning naudid seda. Aga Nesbø ei oleks mu sõber pärast seda raamatut," tunnistas ta.

1. Donna Leon, "Heas usus"

"Commissario Brunetti on veneetslane. Minuga on see Itaalia miskipärast väga seotud. Ma olen seal umbes 25 korda käinud. See on ühest küljest vägagi elustiiliraamat, kus kell 11 läheb politseinik veini jooma. Lõuna ajal sööb korraliku söögi, joob veini, pärast väike grappa kõrvale. Kõik on väga mõnus ja mugav. Aga seal on väga palju korruptsiooni ja minevikku, millest meie Eestis ei räägi, aga mis Itaalias kahjuks on ning see Brunetti tungib sinna, kuhu itaallased ei taha, et ta tungiks."