Anne Daniel-Karlsen selgitas, et see ravikodu saab olema väikene asutus, mis on mõeldud küllalt väikesele hulgale lastele. "Maksimum kümme last, keda toetatakse seal ööpäevaringselt," sõnas ta ja mainis, et igal hetkel, kui laps vajab tuge, on täiskasvanud inimene neile abiks ning aitab probleemidest üle saada. "Üldiselt jõuavad sinna lapsed, keda on varem juba üritatud erinevates asutustes aidata, on need siis lastepsühhiaatria osakonnad, koolipsühholoogid või -sotsiaalpedagoogid ning ka noortekeskustes."

"Mingil põhjusel on vaja olnud spetsiifilisemat, pikemaajalisemat ja märkavamat tuge nende laste jaoks," mainis Daniel-Karlsen ja rõhutas, et praegused ravivõimalused ei ole paljudele lastele piisavad ning nad kukuvad ühe uuesti haiglasse tagasi. "Need probleemid võivad olla meeleoluhäired, depressioon, söömishäired, võib olla ka kuni sinnamaani, et nad ei näe enam võimalust või põhjust edasi elada, nad on kaotanud usu, et nad suudaksid elus toime tulla."

Ants Johanson tõdes, et temal on enda arust elus väga hästi läinud. "Mul ei ole lapsepõlves selliseid probleeme olnud ning ma arvan, et ka minu enda lastega pole sellist abi vaja olnud, küll aga on midagi minu elus, mida ma tahaksin korvata," sõnas ta ja lisas, et kui Anne Daniel-Karlsen kümme aastat tagasi selle jutuga tema juurde tuli, oli ta kohe ka nõus. "Eesotsas on ikkagi tema, mina toetan."