Ita Ever uutest töödest: ma mõtlen, et nüüd aitab ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Näitleja Ita Ever tunnistab, et tavaelus häirib teda kohutavalt inimeste osavõtmatus ja ülbus. Rollipakkumiste suhtes tunneb Ever, et aitab - ta mängib need etendused ära, mis tal on.

Kui te mõtlete selle aja peale, mis nüüd möödus, aasta 2019. Mis on kõige suuremad elamused, mida te siit kaasa võtate?

Kõige suurem elamus on see, et minu lapselapsel sündisid kaksikud - tüdrukud mõlemad. Kaarin ja Helmi. See oli erakordne rõõm meile kõigile, iseäranis minule. Sellepärast, et nii harva, kui ma oma töö tõttu lastega kokku puutun - nüüd mul on ikkagi võimalus minna igal võimalikul momendil nende juurde ja vaadata, kuidas nad arenevad. Kuidas juba pööravad ja kuidas hakkavad roomama.

Kui sageli te siis vanavanaemana oma väikseid kaksikuid näete?

Ega ma ei jõua väga sagedasti. Ma olen ikka veel tööga seotud.

Kas jätkuvalt ootate veel uusi rollipakkumisi?

Aitab! Ma mõtlen, et nüüd aitab. Rollipakkumiste suhtes aitab, las ma mängin need etendused ära, mis mul on. Eks näis, vaatame siis. Võib ju niimoodi silma pilgutada ja mitte kõike välja ka öelda.

Aga esilinastus teil igal juhul uuel aastal tuleb? Üks vähemalt kindlasti?

Te mõtlete seda kurikuulsat "Salmonit"? Ma olen Toomas Kirsile väga tänulik, et ta selle ettevõtmise ette võttis - tõepoolest. Kui ta mulle helistas, siis mul esimese hooga võttis niimoodi hinge kinni. Siis ütlesin: "Muidugi! Miks mitte?"

Ita, kes on hea näitleja? Kas hea näitleja on palju lugenud ja tark või nii-öelda loll, aga hästi vastuvõtlik?

Ta on kõike, kui te niimoodi pakute.

Natukene laps peab ikka ka ka olema?

No laps peab ikka väga tugevalt olema. See oleks väga tore, kui suudaks ennast lapsena säilitada. Ma mõtlen kõigepealt mõtlemises. Et sa suudaksid säilitada ennast oma mõttemaailmas lapsena. Panso ütles ikka, et vaadake lapsi, sest lapsed on vahetud. Nende pealt on väga palju õppida. Ma toon teile näite. Minul on lapselapselaps kaheaastane, aga ta sõnavara ei valda kõike küllaldaselt. Siis, kui me kokku saame ja ma tahan talle midagi rääkida või mingi ettepaneku teha, et mängida seda ja seda, siis ta vaatab mulle tükk aega otsa ja lihtsalt kõnnib minema. Andes mulle mõista, et see sinu ettepanek ei ole mulle sobilik. Niisugused lapsed, kui sa suudad neid vaadata täiskasvanuna ja see lapsemeelsus kuidagi saab sulle omaseks, siis see on näitlejatöös väga tänuväärne. Vähemalt minul küll.

Kuidas te nii heas vormis olete?

See tuleneb sellest, et ma ei ole ühtegi dieeti elus pidanud, ma söön absoluutselt kõike, ma olen laisk, ma armastan magusat - ma armastan kooki ja küpsetisi kohutavalt. Ma armastan külma vett, see on mu saatjaks olnud aastaid-aastaid. Ma tahtsin minna ikkagi jääauku, aga tohter arvas, et ehk aitab.

Ma tean, teil on üks salanipp ka, kuidas te ennast tervendate, kui vahel kuskilt valutab?

Jaa, see on niisugune salanipp, et ma kipun siis iseendaga rääkima. Kui mul kuskilt valutab, siis ma natuke mõtlen ja räägin temaga: "Katsu olla tubli, katsu ära minna. Ma teen kõik selleks, et sa oleksid rahul ja läheksid ära. Et sa tunneksid ennast jälle hästi ja normaalselt."

Mis kell te hommikuti üles tõusete?

Mul on äratuskell pandud pool tundi varem. Kui ma teki alt vaatan seda kella, siis tean, et mul on veel pool tundi olla. Ma olen selles mõttes ka häbematu, et armastan hommikul kaua magada. Kui mul ei ole proovi näiteks, siis ma võin magada kella poole kaheteistkümneni rahumeeli.

"Aasta säravaimad tähed" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Mis on teie lemmiktegevused peale teatris olemise, peale selle, mis kõik seostub selle maailmaga?

Külmkappi avada, kinni panna. Lugeda. Vahel pühin tolmu ka.

Kas te jätkuvalt kirjutate tolmu sisse "Ita"?

On juhuseid!

Miks te seda tegite?

Sellepärast, et mul ei ole võimalik nii tihti koristada. Kuna ma elan üksinda nüüd, siis ma olen võimeline istuma tugitoolis ja vaatama: "Oi jeerum, kui palju seal tolmu on!" Lähen ja kirjutan "Ita", siis istun rahulikult edasi. Niisugune nahaal võin ma ka olla iseendaga.

Käite te teatris? Vaatate televiisorit?

Teatris ma käin nüüd väga visalt. Mind enam eriti ei tõmba, sest mulle tundub, et ma olen kõike näinud. Aga üks väga huvitav nähtus oli minuga siis, kui ma vaatasin Von Krahli teatris "Monumenti". See on niisugune kinolavastus. Seal tegid kaasa Tõnis Niinemets, Markus Luik, Evelin Võigemast - see oli midagi võrratut! Mismoodi nad esiteks mängisid, see lugu ise oli põnev ja naerupahvakaid esilekutsuv. See oli võrratu, kuidas nad mängisid. Kui mul on võimalus praegu tänada neid näitlejaid, siis ma tahaksin neid kõiki tänada. Ma ei ole kaua-kaua aega naernud nii südamest, nii rõkatavalt ja niisuguse vaimustusega. Ma olin ülivõrdes nendest vaimustatud. See oli üks minu viimase aja elamustest, mis teatrisse puutub.

Kas te tunnete millestki oma elus puudust ka?

Praegu puudust? Ei, praegu mitte. Ma olen tundnud võib-olla keskeas, 40-60 aasta juures, ma oleks siis tahtnud natukene kas hella kätt või mõnda head sõna kellegi poolt. Sellest on mul jäänud vajaka ja selle järele ma olen alati igatsenud. Tunnen siiamaani kuidagi puudust. Ma olen võimeline vaatama mõnda seriaali ja korraga taban ennast selles nägemas ühte väga omapärast näitlejat. Ma mõtlen meesnäitlejat muidugi. Ma olen võimeline võtma telelehe ja vaatama, millal see seeria järgmine kord on, et ma näeksin seda meesnäitlejat. Ma võin armuda temasse niimoodi.

Häirib teid vahel miski?

Mind häirib kohutavalt inimeste osavõtmatus, inimeste ülbus. Tavaelus, ma mõtlen. Mul oli kunagi niisugune juhus, käisin kaubandusvõrgus ja põrandal oli hammustatud sai. Seisin ja vaatasin seda, inimesed läksid, läksid ja läksid. Läksid noored ja läksid keskealised. Astusid üle ja keegi ei võtnud üles seda saiatükki. Siis ma läksin ja võtsin selle saiatüki üles ning panin sinna, kus vaja. See on väga valus, et inimesed seda tähele ei pane. Küllap on kõigil elus on hetki, kus kõht on tühi. Niisugused üksikud detailid, mis kogunevad tavaelus kokku, need mõjuvad mulle natukene minoorselt ja valuliselt kohati.

Millest see tuleb? Kuidas me oleme muutunud selliseks vihaseks?

Ei oskagi öelda, millest see tuleb. Eks aeg on ka võib-olla teinud meid niisuguseks. Väga raske öelda.

Kuidas te korjate ennast kokku keerulistel hetkedel?
Lähen koju, natuke vesistan, nutan ja siis võtan konjakit.

Mitte meega teed?

Meega tee on teiseks korraks. Ikka konjakit. Seda mu kolleegid ja kõik sõbrad teavad, et ma olen niisugune konjaki-lembene.

Kas te juba teate, kuidas te aasta viimase päeva veedate?

Jaa. Aga küsige minult, mida ma sellel viimasel päeval mõtlen. Mõtlen, et mida ma sooviksin. Ma sooviksin, kas nüüd uuel aastal, aga üldse soovin inimeste ellu natukene üksteise mõistmist, arusaamist, endale mõne probleemi selgeks tegemist, enne, kui annad vastuse. Teiseks tahan ma, et oleks kõikidel inimestel leib laual. Kolmandaks tahan ma, et kõigil oleks tervis korras. Ma jään ikkagi selle juurde, et kui on tervis siis on kõik - töö, armastus, sinu mõtted, kõik lähevad õiget rada siis.

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne "Aktuaalset kaamerat" kell 20 ja pärast "Aktuaalset kaamerat" kell 21.30

"Aasta säravaimad tähed" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: