"Ma võin südamest öelda, et see üllatas mind väga. Ma ei oleks elus välja suutnud mõelda, kui keegi oleks küsinud, et kellele kuldmikrofon anda, et ma oleks välja pakkunud enda nime. Ma ei oleks selle peale tulnud," ütles Osolin "Vikerhommikus", et tal on meeles kõikvõimalikke teisi nimesid, kes oleks võinud sellise au endale saada.

Osolini sõnul oli ta tänulik, kui selgus, et auhind on talle määratud. "Ma ei ütleks, et ma väga liigutatud olin. Kui keegi sind tänab, tuleb see viisakalt vastu võtta ja öelda aitäh," lausus Osolin.

Osolin meenutas, et kui kunagi alustas oma raadiokarjääriga, tahtis teha saadet nagu Radio Luxembourgis. Paljudele raadiokuulajatele see aga ei meeldinud, sest nõukogude Eestis lootsid inimesi raadiost lindistada. Osolini stiil seda aga ei võimaldanud. "Ma rääkisin loo saba peale ja loo ette võimalikult kiiresti ja sain kirju, kus inimesed nurisesid," meenutas Osolin, et kuulajaid pahandas, et nad ei saanud laulu puhtalt raadiost maha salvestada.

Osolin õppis ajakirjandust Tartu ülikoolis ning tunnistas, et selle idee sai ta Tallinna 21. keskkoolis, raadiomaja kõrval asuvad majas õppides.

Osolin tunnistas, et noore saatejuhina tuli ka temal ette ebakindlaid olukordi, seetõttu vaatab ta ka praegu noori teise pilguga. "Kui sa oled juba kogenud tegija, siis sa ei saa vaadata noori sama pilguga. Sul peab endal meeles olema, kuidasmoodi sa gaas põhjas autoga sõitsid liikluseeskirju eirates, siis sa saad aru, miks noored seda teevad, miks nad valjult muusikat kuulavad ja saad aru ka seda, kui tähtis on teha oma esimene intervjuu või kui oluline on see, kui sulle antakse mingi saade teha või kui suure südamevärinaga sa seda tegema lähed," ütles Osolin, et noortele inimestele on väiksed asjad väga olulised.

Osolin ise on juba nii kogenud tegija, et ei pabista enne suuri esinemisi. "Kui mul on tähtsamad esinemised, siis ma valmistun nendeks ette. See ongi professionaalsuse tunnusmärk," ütles Osolin, et tema vana rasva pealt ei esine.