Kui koolmeistrina töötanud Johannes pildistas kodukandis toimunut ja kohalike neidude võlusid, siis Carli pildid räägivad eesti misjonäride tegevusest Aafrikas.

Eesti ajaloos olid vennad Luckinid kui fotograafia rajajad juba ammu kirjas, kuid arvati, et nende tööd on hävinenud. Kuigi rasketel aegadel on pere kasutatud mõnd negatiivi kasvuhooneklaasi asemel ja osa hävitati Nõukogude repressioone kartes ise, siis ligi 500 negatiivi annavad hea ülevaate saja aasta tagusest elust nii Eestis kui ka Aafrikas Kilimanjaro jalamil.

Põhku peidetud haruldused leidnud kirurg Tiit Mereni sõnul sai ta klaasist negatiive nähes kohe aru, et need ei saa jääda sinna tolmu sisse põhu alla konutama.

"Carl Luckin ei olnud mitte misjonär Saksa Ida-Aafrikas 1900-1908, vaid kuna tal oli hea ehitusoskus, siis Saksa luteri misjoniselts saatis ta kirikuid ehitama. Loomulikult tema ehitas kirikuid - ise ehitas oreleid, ise mängis nendel -, aga samal ajal tegi ka pilte. See on meie silmade ja ajaloolaste jaoks ju oivaline materjal," iseloomustas leide sõjaväekirurg ja nüüd ka raamatu "Kaagjärve Veenus" autor Tiit Meren.

Carl Luckini Aafrika-aastad on olnud aluseks Sulev Keeduse "Georgica" filmile. Johannes Luckini tavaliste küla- ja koolielu piltide kõrval on ka üksjagu hingekriipivaid matusefotosid, olgu selleks siis väike laps ema kirstu kõrval või vanemad oma esiklapsega hüvasti jätmas.

"Mind on üllatanud see, et need aktipildid ei üllata mitte kedagi, sest akt, seks -see tundub täiesti igapäevane asi olevat, aga see on huvitav, kuidas meie matusekombed on teisenenud. Kui vaadata inimeste kehakeelt nendel piltidel... Esiteks, kui öeldakse, et meil oli peres kümme last, kolm neist jäi järele - kui jäi järele, siis jäi, aga mida tähendab tegelikult 7 lapse kaotus?" küsib Meren.

Mereni sõnul on praegu raske mõista, miks koolmeistrina töötanud, kirikuga lähedaselt seotud Johannes Luckin hakkas aktifotosid tegema.

"Kui Carl Luckin oli maailma mees, Aafrikas ringirännanud vend, siis Johannes Luckin püsis sisuliselt kogu aeg paikselt. Ju oli see siis tema fotokeel, mis kõneles sellest maaelust - maaelust nii kirikus, voodis kui ka koolipingis," oletab Meren.

"Kaagjärve Veenus" pole tavaline pildiraamat, vaid igale fotole on juurde lisatud selgitav tekst, mille koostamiseks tuli veeta tunde arhiivides ja tegelda omalaadse rahvaluule kogumisega.