Kerttu-Kaisa Kiviselg tõdes, et alguses pole üldse oluline, et ta kaotab keemiaraviga oma juuksed. "Aga kui need esimesed peotäied ära tulid, siis mul hakkasid ikkagi pisarad voolama. Ma ei uskunud, et see on nii emotsionaalne."

Aasta tagasi oktoobris hakkas Kerttu-Kaisa end tundma tavatult väsinuna. "Jalad valutasid, selg valutas ka aina rohkem. Siis oli selliseid öid, kus ma nutsin mehele, et ma suren enne ära kui ma saan üldse teada, mis mul viga on."

Möödus ligi kaks kuud. Kerttu-Kaisa ei jõudnud enam teisele korrusele kõndida ja köhis kohutavalt.

"Perearst helistas ja ütles, et ära oota enam rohkem midagi muud kui et mine kohe EMO-sse. Ta üritas küll Põhja-Eesti regionaalhaiglasse saada kompuutertomograafiasse, aga sinna oleks saanud alles veebruaris," rääkis ta.

"Tagantjärele olen mõelnud, et kui see oli 6. detsember, kui ma sain EMO-sse, siis kahe kuu pärast ei oleks ma enam elus olnud," lisas ta.

Kui Kerttu-Kaisa sai teada, et tegemist on rinnavähiga, millel on juba siirded, siis ta ütles isale Ants Kiviseljale, et ta ei usu, et see juhtub nüüd just temaga. "Mul on siirded lümfides, kopsus, maksas, munasarjades ja luudes. See on kõik tegelikult rinnavähk. Viis protsenti elab sellistega viis aastat. See on nii väike protsent," tõdes ta.

Kerttu-Kaisa isa märkis, et sellel hetkel said nii tema, Kerttu-Kaisa ema kui ka teised aru, et elu ei ole kunagi enam endine.

Kerttu-Kaisa tunnistas, et alguses tekkisid tal ravimitest hallutsinatsioonid. "Onkoloogiaosakond on 7. korrusel. Ma nägin, et isa ronis akna taga. Ühe korra arst võttis mul ravimeid natuke vähemaks, sest ta nägi, et ma jään magama, kui ma temaga räägin."

Kerttu-Kaisa isa sõnul oli kõige raskem aeg aprilli teine pool, kui Kerttu-Kaisa sattus Ida-Tallinna keskhaiglasse. "Me elasime sisuliselt 25 ööd ja päeva haiglas." Kerttu-Kaisal tekkis ajukelmesse siire, mida keegi ei osanud ette näha.

Kerttu-Kaisa tunnistas, et esimest nädalat haiglas ta üldse ei mäleta, sest tal tekkis selline valupsühhoos, et ta kakles personaliga, ei tundnud inimesi ära. "Ma hammustasin meest niimoodi, et ta pidi ka plaastri peale panema."

Haigus on õpetanud paindlikkust

Kerttu-Kaisa isa märkis, et neid paneb imestama Kerttu-Kaisa meeletu elujõud. Kerttu-Kaisa tunnistas, et ilma lähedaste toeta poleks ta märtsikuu kriisist välja tulnud. Praegu on tal nii palju jõudu, et ta suudab ka ise teisi aidata. Keerulisest olukorrast hoolimata jätkab ta raseduskriisi nõustajaks õppimist ja nõustab praktikandina ka ise.

"See annab mulle nii palju tagasi. Kui inimene läheb nõustamiselt ära ja ütleb, et tal on parem olla või kui järgmine kord tuleb ja ütleb, et mees ütles kodus, et ta oli nii palju rahulikum, siis see ongi kõige suurem asi, mida see haigus kõige enam on õpetanud – paindlikkust. Seda, et saangi ühe päeva korraga elada."

Õpingud peaks ta lõpetama 2020. aasta detsembris. "Ma ei tea, kas ma olen siis elus."

Kerttu-Kaisa isa märkis samuti, et õpingud on see, mille najal ta tütar suudab edasi elada ja võidelda enda elu eest. "Seda tahan ma küll öelda kõigile, kellel see haigus on – ei tasu asju nurka visata, millega sa jaksad tegeleda," tõdes Kerttu-Kaisa.

Kerttu-Kaisa haigus on geneetiline. Tema vanaema suri rinnavähki. Sel juhul on naiste haigestumise tõenäosus 80 protsenti. Kerttu-Kaisa ise poleks haiguse ennetamise nimel lasknud rindasid ja munasarju eemaldada, sest siis poleks tal praegu kolme poega, kellest üks on täiskasvanud ja kaks veel väikesed.

Surmast rohkem kardab valu

Kerttu-Kaisa abikaasa Harry Pommer märkis, et praegu üritab ta võtta kuu või paar nädalat korraga. "Iga hommik on uus päev, vaatad neid kahte pisikest piraati enda kõrval ja nende nimel see kõik käib. Eks me loodame, et väiksem poiss mäletaks oma ema ja nii ta läheb."

Kuna Kerttu-Kaisa ei jõua enam koju teisele korrusele minna, elab ta sügisest oma ema ja isa juures. Mees kahe pisema pojaga kolis oma vanemate poole.

"See on hästi raske leppida sellega, et pereelu enam ei toimi," märkis Kerttu-Kaisa, kes kardab valu kõige rohkem. "Pisarad jooksevad sellest. Siis tekib see mõte, et sellise valuga ei suuda elada."

Pommer tunnistas, et surmahirm Kerttu-Kaisa pärast on tal kuklas kogu aeg. "Ma olen sellega juba üsna harjunud."

Kerttu-Kaisa märkis, et kui tal on olnud öid, kus ta ei ole saanud valu pärast magada, siis ta on mehele kirjutanud Facebooki, millised peaksid ta matused olema.

"Aga muidu ei ole mul tunnet, et tahaks asju kuidagi kokku panna. Loomulikult olen ma mõelnud selle peale, mis pärast tuleb. Ma ei tea. Oleks ju hea teada, kuidas lastel läheb. Kuidas mees ja vanaemad-vanaisad saavad hakkama, kui lastel ei ole enam ema." Ta tunnistas, et ise ta praegu veel surra ei karda.