Vaatepilt, kus vedelikus liguneb 150 punahirve nahka võib olla mõnelegi võigas, kuid Šveitsis elava eestlanna Kadri Vunder-Fontana jaoks on see saanud viisiks päästa lumiste tippudega riigi keskkonna jalajälge.

Kui aastas lastakse Šveitsis pea 15 000 punahirve, siis alles nüüd on tekkimas läbimurre ka jahiloomade nahast kottide, saabaste jms tootmises. Seni sisuliselt prügikasti lennanud jäägiks tituleeritud nahad võeti kasutusele tänu alpiriiki kolinud eestlasele.

Eestlanna Kadri Vunder-Fontana tuli Eestist Šveitsi ülikooli 20 aastat tagasi, aga jäi plaanitust kauemaks, sest töö ja elu viis ta kokku oma tänase abikaasa ja kahe lapse isa Patrickuga. Peamiselt ärinduses ja panganduses töötanud naine tegi kannapöörde kui jõudis 2016. aastal hoopis hirvenahkadeni. Seda tänu parimale sõbrannale Connyle, kellega eestlanna käib mägedes ronimas.

Jahil on lisaks liha saamisele veel üks tähelepanuta jäänud pool - lastud hirvedest jääb Šveitsis aastas maha üle kümne tuhande naha. Sisuliselt on tegemist jahiprügiga. "Viiakse kõik loomjäätmete käitluskeskusesse ja meie mõtlesime, et on väga kahju, kui nii tehakse. Kas sellest ei saaks ise midagi teha?" rääkis Vunder-Fontana.

"Neid ju valdavalt jahitakse liha pärast ja nahaga ei viitsi keegi tegeleda. See tundub kõige parem variant, mitte et me lihtsalt põletama või matame maha," lisas disainer Piret Puppart.

Nahku oli keeruline kätte saada

Tuumik viiest naisest ja ühest mehest sõitis 2016. aastal mööda Euroopat ja kaardistas nahatööstust. Leidsid küll häid partnereid näiteks Itaaliast, aga said varsti aru, et töötlemisest veel keerulisem on nahkade kättesaamine mägedest. See on ka põhjus, miks seni lastud hirvede nahad rämpsuks läksid.

"Jahimehed lasevad looma ju enda jaoks ja siis nad viivad sõbra või tuttava lihuniku juurde," rääkis Vunder-Fontana. "Lihunik tegelikult on visanud ära kõik need nahad ja meie oleme esimesed, kes neid üldse kokku koguma hakkasid. Sest neid lihunikke on selliseid, kes teevad kolm nahka nädalas, mõni teeb 50 nahka nädalas. Nad on igal pool mägikülades, sinna on keeruline juurde pääseda."

Kuna ühtegi teist lahendust ei paistnud, sõitsid Kadri ja teised sõpruskonnast ise nahkadele mägedesse järgi.

"Jahimehed toovad oma nahad lihunikule, lihunikud võtavad nahad maha, külmutavad nad ära. Kuskil maksimum 2-3 nädalat on nahad külmutatud ja siis nad viiakse sellisesse sorteerimiskeskusesse, kus nad üles sulatatakse ja peale seda nad kuivatatakse," jagas Kadri. "Sorteeritakse kvaliteedi järgi ja siis kuivatatakse. Et ökoloogiline jalajälg võimalikult väike oleks."

Kokku kogutud nahast üksi ei piisa - et sellest midagi valmistada, tuleb nahk parkida. Eesti-Šveitsi seltskond soovis seda teha ökoloogilise meetodiga. Šveitsis on tänaseks alles kaks ajaloolist parkimistöökoda, millega on ainulaadsed lepingud ka Eesti ettevõtmisel.

Pargitakse ökoloogilisel viisil

Pärast mitmekümne parkimistöökoja külastamist leiti üks, kes oli nõus ilma keemiata ökoloogilisi teste tegema.

"Meie ei kasuta kroomi ega ühtegi eelparkimisainet. Otsustasime, et ei taha ei inimesi ega ka loodust reostada nende kemikaalide või pesemisvete ja kõige sellega. Tänu sellele läheb meil lihtsalt protsess oluliselt kauem," rääkis Vunder-Fontana.

Disainer Piret Puppart joonistab kavandid vastavalt seltskonna soovidele ja seejärel lähevad näiteks saapad tootmisse Itaalia nahatöökotta ja kotid valmivad käsitöölise juures Šveitsi mägedes.

"See ei ole lihtne töö," iseloomustas Puppart. "See käitub hoopis teistmoodi kui klassikaline kroom-pargitud nahk. "Et ta on palju pehmem, ei pruugi nii hästi alati alguses vormi hoida, temaga tuleb hellalt ringi käia."

Viimased kolm aastat tegutsenud seltskond toodab jahijäägist aksessuaare, mille hind keskmisele eestlasele ilmselt üle jõu käib - kotid ja saapad algavad 500 eurost.

"Ta hinnaklassi mõttes on kindlasti luksuskaup," tõdes Vunder-Fontana. "Muidugi küsimus on, et kas luksus on see, et me ostame iga aasta endale sajafrangiseid saapaid. Sellisest hinnaklassist saapad aga peavad kümme aastat vastu."

Idee algusest peale teadsid sõbrad, et nende naha-projektil on kindlasti ka tulised vastased, kellele jaoks on loomanahkade kasutamine lihtsalt vastuvõetamatu.

"Igaühel on oma valik. Ma jällegi ei poolda liigset naftast tehtud kunstnaha tootmist," ütles Piret Puppart.