Mitchell alustas oma fantaasiafotograafia teekonda, kui tema ema jäi raskelt haigeks ja suri. "Selleks, et oma leinaga ja kogu raske perioodiga toime tulla ning koos püsida, hakkas ta suunama oma energiat ja igapäevast olemist ning tegemist fantaasiafotosse," rääkis Talts.

Mitchelli ema Maureen suri vähki. Ta oli kirjandusõpetaja ja seepärast on ka Mitchelli kuue aastaga valminud fotodel läbiv sümbol raamatud. Need väljendavad kunstniku helgeid lapsepõlvemälestusi ja aitavad leinaga toime tulla. Ka Taltsi ema vähki haigestumine ja tema fotograafitee algus jäävad samasse aega.

"Ema jäi raskelt haigeks ja selleks, et raskel hetkel mitte päris hulluks minna, siis on selline põgenemine hea hingekosutus olnud. Sa saad end välja lülitada ja suunata ennast hoopis teise maailma. Kes põgeneb raamatutesse, kes teeb tohutult sporti. Kogu see fantaasiafotograafia – aksessuaarid, stilistika, kõik see – sa lähed ikka täiesti ära."

Oma fotodega soovis Talts süstida usku ja jaksu oma haigusega võitlevale emale. Hiljem aga aitas aga oma emotsioonide fantaasiasse valamine ka temal valuga toime tulla.

Talts tunnistas, et kui käis Mitchelli näituse avamisel tema intervjuud kuulamas, siis tal hakkas seal väga halb, lausa paanikahoog. "Ei arvanud, et see võiks niimoodi mõjuda, et justkui räägid ise enda lugu. Kuuled justkui iseennast rääkimas. See oli hirmutav kogemus." Ta tunnistas, et ei tunne end Mitchelli näitusel väga hästi. "Ma hea meelega seda näitust väga tihedalt ei külastaks."

Talts küll tookord sel teemal Mitchelliga ei vestelnud, kuid märkis, et hiljem on olnud neil väike kirjavahetus. "Ta soovis kõike head ja jagas rõõmu, et talle sarnaselt olen ka mina saanud oma teemadega tegeleda."