"Maailma oksjonimajad on erinevad meetmed kasutusele võtnud, et neid asju ei juhtuks, on konkreetsed ekspredid, kes kindlate autoritega tegelevad ning keda üks või teine oksjonimaja respekteerib," ütles Piia Ausman ja lisas, et öeldakse isegi, et ligi 20% kõigi muuseumite töödest võivad olla võltsingud. "Ma arvan, et see on väga palju seotud ka suhtumisega eri töödesse."

Eesti kunstnikest on Ausmani sõnul kõige enam küsimusi tekitanud autor kahtlemata Eduard Wiiralt. "Mulle on tema võltsinguid pakutud korduvalt," sõnas ta ja rõhutas, et samas on palju seotud ka inimeste teadmatusega. "Inimesed ei saa aru, kas tegemist on originaali või vale asjaga, on väga palju tulnud ette seda, et oleme pidandu ütlema, et vabandust, teil on repro või lihtsalt üks trükipilt."

Kunstiakadeemia professor Hilkka Hiiop selgitas, et mida rohkem sa ühe kunstniku või ühe perioodi töid tunned, seda suurem on su võrdlusmaterjal, mille abil originaali võltsingust eristada. "Eks see paljuski põhineb just laiale pildile ja teadmisele ning kunstniku loomingu tundmisele," sõnas ta ja tõi välja, et üks asi, mida jälgida, on näiteks signatuur ja selle asukoht. "Kui see asub lakikihi peal, siis võib küsida, et kas see on hiljem lisatud."

Samuti tõi Hiiop välja, et skulptuuride või monumentide uurimiseks kasutavad nad ka röntgenit. "Meil on väga võluv koostöö maksu- ja tolliametiga, kes tuleb oma liigutatava röntgeniaparaadiga objektile kohale ja saame teoseid kohapeal uurida," ütles ta ja mainis, et tänu sellele saab tuvastada kõik metallilised skulptuurid, mida palja silmaga ei näe.