Autoõnnetuse üle elanud arst: patsient olla oli väga keeruline ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Saates "Hommik Anuga" oli külas üldkirurg ja arst-resident Aleksandra Šilova, kes möödunud aasta aprillis elas üle raske autoõnnetuse. Ta tunnistas, et arstina oli patsient olla väga keeruline. Haiglas keeldusid kolleegid talle ratastooli toomast, sest ta tahtis sellega minna vaatama oma paar korrus allpool olevaid patsiente.

Esimese Eesti inimesena Euroopa valuarsti diplomi ja kliinilise toitumise diplomi saanud Šilova oli seni olnud see, kes aitab teisi, kuid ühel hetkel see pöördus ning temast sai ise väga raske traumaga patsient.

"Ma võtan seda kui elu kingitust ja õppetundi, mis viis mind jällegi kuskile õigele rajale." Šilova oli Narvas ja hakkas tagasi sõitma oma haiglasse Kohtla-Järvel, kuhu sõidab autoga umbes 40 minutit.

Ta märkis, et on OK autojuht ja rohelise lehega ei sõida. Autos oli ta üksi, tee oli täiesti kuiv ja ta sõitis rahulikult kiirusega 90 km/h. Ta kirjeldas, kuidas ühes kohas on tee natuke looklev. "Ma olin oma raja peal üksi ja mulle sõitis vastu kuskil 5–6 autoga kolonn ja üks auto sealt keskelt hakkas möödasõitu tegema."

Teeäärse metallpiirde tõttu polnud võimalik tal kuhugile pöörata ja toimuski laupkokkupõrge ja Šilova auto lendas metallpiirde peale.

Esimene mõte: hingata

"Esimene mõte, kui kõik seisma jäi, oli et "Hinga!". Kuna hing jäi kinni ja ma ei osanud kuidagi alustada, siis ma ütlesin endale, et "Hinga. Sisse ja välja.". See oli kogu esimene mõte."

Pärast seda vaatas ta, mis tal viga on. "Autos hakkas kohe väga umbne. Kõik see tahm ja lõhn hakkas tulema ning hakkas kohe väga palav. Ma proovisin hinnata, kas mul jalad-käed liiguvad." Ta parem käsi oli sinine, väändunud ja ta ei tundnud seda kätt. "Teine mõte oli kuskilt õhku saada, aga siis tulid juba teised inimesed appi."

Ta palus neil leida nuga või käärid, et ta saaks turvapadja katki lõigata. "Ma üritasin säilitada külma meelt ja püüdsin olla rahulik." Samas oli tal hirm, et auto võib plahvatada. "Ma ei tea, kas see on reaalne, aga filmide jne tõttu, mis me televiisorist näeme, oli mõte, et äkki see nüüd süttib. Aga seda õnneks ei juhtunud."

Valu 10-palli süsteemis 11

Päästjad jõudsid kohale kiiresti ja tegid Šilova sõnul oma tööd suurepäraselt. Ta üritas liikuda võimalikult vähe. "Kuna ma nägin, et põlvega on ka probleem. Põlv oli selline, et nahk oli ära ja põhimõtteliselt luu paistis välja. Mul olid tumedad teksad, seal oli auk ja sealt paistis ilus valge luu välja." Ta tunnistas, et selline vaatepilt mõjub väga huvitavalt.

"Kui sa näed selliseid asju inimeste peal, siis on see natuke teistmoodi. Aga kui kõik see toimub sinu enda peal, siis on see natuke teistmoodi. See on huvitav." Valu oli mõistagi tugev. Šilova sõnul 10-palli süsteemis ikkagi 10. "Võib-olla 11. Kõige rohkem valutas käsi, mis oli deformeerunud."

Vigastuste hulgas oli kopsupõrutus, pisemad kriimustused kere peal, turvavööst põhjustatud sinikas alakõhul, luumurrud vasakul jalalabal, põlvekedra murd ja parema käe tõsisem murd. Vasak käsi oli ainus terve koht. "Väike kriimustus oli ka nina peal."

Ta oli korraks ka hirm, et ta ei pruugi enam olla võimeline käima. "Kuigi tundlikkus oli säilinud ja kõik need liikusid, siis kunagi ei tea, mis seal lülisambas toimub ja mis kõhus toimub. Absoluutselt kõik need mõtted käisid peast läbi."

Kiirabi, kes talle appi tuli, koosnes tema enda kolleegidest. "Nende jaoks oli see suur šokk, et meie oma inimene oli siinsamas autos. Nad olid lihtsalt näost valged."

Arstina patsient olla väga raske

Šokk saabus siis, kui ta jõudis Ida-Viru keskhaigla EMO-sse.

"Kui ma sinna jõudsin, siis ma hakkasin värisema. Mitte seepärast, et oli külm, vaid seepärast, et pinge langes järsult. Ma püüdsin nutta, naerda, kritiseerida, vihastada. Ma püüdsin kõike korraga teha. Kui mu kolleegid kõrvalvaatajatena jutustavad sellest, siis seda on nii naljakas kuulata."

Õnnetuse tagajärjel tuli Šilova panna enam-vähem üle keha kipsi. Kokku oli tal kolm operatsiooni. Ta tunnistas, et patsient olla oli väga raske.

"Ma püüdsin olla väga kuulaja ja korrektne patsient. Püüdsin jälgida kõike, mida mulle räägiti. Ma palusin kohe endale ratastooli. Aga kolleegid ei toonud seda mulle kaks päeva, sest ma tahtsin minna paar korrus allapoole oma patsiente ravima," rääkis ta.

"Mu südametunnistusel olid kõik need patsiendid. Ma mõtlesin, et kuidas nad seal üksi on ja tahtsin nende juurde minna. Kolleegid teadsid, et ma tahan tööle minna ja ütlesid, et nad ei too mulle seda ratastooli."

Ta tunnistas, et taastumine on aeganõudev protsess ja raske nii füsioloogiliselt kui ka psühholoogiliselt. "Aga oleneb inimesest endast ja nendest, kes tema ümber on. Tugi on äärmiselt oluline." Neli kuu pärast õnnetust oli ta juba ööjooksul ja jooksis 10 kilomeetrit, kaks kuud pärast seda juba safaril.

Kui alguses tundis Šilova õnnetuse põhjustanud juhi vastu viha, siis praegu ei tunne ta mitte midagi. "Ju siis pidi see nii olema."

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: