Hannese käsutuses oli Eesti vanim elektriauto – 89 aasta tagune tehnikaime ja autode ajaloo üks edukamaid sõidukeid – Detroit Electric, mis ei vaja juhtimiseks rooli. "Ausalt öeldes on see üks kõige müstilisemaid kogemusi," tunnistas Hermaküla. "Natuke linttraktoriga sõitmise tunne."

"Seda autot ei ole Baltikumis ja ma ei tea, et Soomeski oleks," märkis autokollektsionäär Üllar Suvemaa. "Mina tõin selle Saksamaalt, ja ega neid väga palju ei ole. Kui vaadata ka neid oksjonimüüke, siis tegelikult tulevad sellised autod väga harva müüki."

Detroit Electric hakkas neid masinaid tootma juba 1884. aastal. Eesmärk polnud mitte soov säästa loodust, vaid elektriautosid oli toona inimestel lihtsalt mugavam kasutada kui kapriisseid, pidevalt hooldust nõudvaid ja algeliste sisepõlemismootoritega isesõitvaid tõldasid.

"Sisepõlemismootoreid oli üsna kohmakas ja ebamugav kasutada. Neid oli kehv käivitada, kuna neile ei olnud veel startereid välja mõeldud, need tuli käima vändata. Seal olid igasugused eelsüütesüsteemid. Aga sellega on ju lihtne – hüppad sisse, liigutad kangi ja muudkui sõidad."

Muttika asus võistlusesse Hyundai mudeliga IONIQ, mis on uusim Eestis müüdav elektriauto. Nii seest kui ka väljast on selle loojad püüdnud jätta mulje võimalikult tavalisest autost. Akutäiega sõidab see auto umbes 300 km ehk Tallinnast Riiga.

Kui Muttika ringiajaks tuli 42:77, siis Hermaküla sõitis ringi läbi poole pikema ajaga.