"Mul on olnud sama lapsepõlv. Ma olen elanud oma elu vaatamata vaesusele, mis sel ajal oli, tundsin ma ennast väga turvaliselt," ütles Lutsepp Vikerraadio saates "Käbi ei kuku", et Tõnissoni kehastamine ei olnud tema jaoks eraldi peatükk.

Aini tütar Anu ütles, et on üllatunud, et tema isa mängis nii tagasihoidlikku ja sõnaahtrat tegelast kui Tõnisson. "Need kaks inimest ei olnud kuidagi sarnased. Minu jaoks oli see arusaamatu, kuidas minu isa saab sellist tusast, tõsist ja sõnaahtrat poissi mängida seal. Pigem on tegu natuke teistsuguse inimesega," tõdes Anu.

Lutsepp tõdes, et tema elus on olnud palju juhuseid, mis tõid ta Tõnissoni rolli juurde ja viisid Eesti draamateatrisse välja. "Mul on elus väga vedanud, sest ma olen sattunud kokku heade inimestega, kes tähendavad mulle siiamaani väga palju, kes on olnud mulle eeskujuks ja kellest mõnede peale pean ma kahjuks ka tagantjärele mõtlema, kus neid enam ei ole," ütles Lutsepp.

Lutsepp ütles, et oma hilisemas elus on ta püüdnud hoolida rohkem teistest inimestest. "See hoolimine on üks oluline asi siin elus," ütles Lutsepp, et tema on oma elus kogunud palju andestamist.

Lutsepp ütles, et näiteks lavakooli sissepääsemise järel läks ta paari kuu pärast tööle tagasi, kui tema ülemus Ants Saks käskis noorel Lutsepal tagasi kooli pöörduda. "Ma tahtsin meeletult õppida. Ma võtsin vastu otsuse, et näitlejaks või mitte, aga kõik, mis selles koolis õpetatakse, pean ma vastu võtma," ütles Lutsepp, et on selle üle nüüd väga tänulik.

Ka Anu Lutsepp unistas väiksena näitlejaks saamisest. "See oli pigem enne kooli ja algklassides. Kuna ma läksn muusikakeskkooli ja seal tuli esinemist erialapillimängimuse tõttu tihti ette, siis pigem see esinemisrõõm kadus," tunnistas naine, kes tegutseb praegu haridusvaldkonnas.