Helen Tammemäe: paar ettepanekut suremise normaliseerimiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Helen Tammemäe
Helen Tammemäe Autor/allikas: Ken Mürk / Müürileht

Kui toimetuses käis elusügise teemanumbri arutelu, nenditi valdavalt, et kokkupuuted vanemate inimestega on pigem harvad. Paistab, justkui nüüdisaegses ühiskonnas lahutaks vanemaid põlvkondi noorematest nähtamatu eraldusjoon, millest üleastumiseks on vaja teadlikku pingutust, kirjutas Helen Tammemäe Müürilehes.

Selline kummastav elukorraldus meenutab suvel linastunud Ari Asteri folkloorisugemetega õudusfilmi "Jaanipäev", kus seitsmekümne kahe aastased teevad rituaalse enesetapu, et mitte kogukonnale koormaks jääda.

Sama hirmu peegeldavad Müürilehe novembrinumbris ka mitmed kaasautorid, kes väljendavad soovimatust kellelegi iseenda vaikse hääbumisega tüli teha. See ilmestab minu hinnangul eriti groteskselt kollektiivset väärtusruumi, kus hädisus, õnnetus ja suremine on tabud. Meil on raske leppida kõige kaduvuse ja inimelu ajutisusega ning füüsiline ja vaimne taandareng, mis seda meelde tuletavad, pannakse põlu alla. Surevate lähedaste puhul üritatakse kramplikult viimse hetkeni optimistlikku meelelaadi hoida, ent selline leppimatus võib surija sootuks hingeliselt üksi jätta. Ta ei pruugi vajada motivatsioonikõnet sellest, kuidas ta peaks ikka vapper olema ja natukene rohkem pingutama, vaid lihtsalt seda, et keegi ta ära kuulaks ning ta saaks väljendada oma hirmu ja üksindust, mis teda surma palge ees valdavad. Nii kaua kui oma elusügist nautiv inimene saab endaga hakkama ja tuleb iseseisvalt toime, hingame kergendatult – seni pole vaja elu karmile paratamatusele silma vaadata tal endal ega tema lähedastel.

On üdini inimlik, et valdav osa meist ei taha tegeleda iga päev surmaga ja alateadlikult püüame tõrjuda seda endast võimalikult kaugele. Ehk see selgitab, miks hooldushaiglad ja hooldekodud asuvad tihti perifeersetes kohtades n-ö silma alt ära. Miks ei võiks hooldekodu olla igas linnajaos, nagu on kool ja lasteaed? See võiks olla esimene samm suremise normaliseerimisel. Inimestel oleks palju jõukohasem oma lähedastele järjepidevalt toeks olla, kui viimased poleks oma eluõhtul kuhugi ääremaale pagendatud.

Veelgi progressiivsem oleks võtta õppust ühest Hollandi hooldekodust, kus üliõpilastele pakutakse tasuta elupinda, kui nad on valmis panustama kuus kolmkümmend tundi eakate hooldamisele ja nendega aja veetmisele, näiteks neile poest kraami tuues, nendega süüa tehes, tähtpäevi tähistades, neid kodutöödes abistades või ka õpetades neile uusi oskusi, nagu arvuti või sotsiaalmeedia kasutamine. Uuringud näitavad, et selline elukorraldus aitab vähendada vanemaealiste üksindustunnet ja sotsiaalset eraldatust ning nende heaolu paraneb. Teine sarnane programm viis kirjandus- ja filmitudengitest vabatahtlikud Exeteri linnas Suurbritannias hooldekodudes olevatele eakatele ilukirjandust ette lugema. Selle käigus täheldati näiteks, et luule lugemine dementsust põdevatele eakatele pakub neile lohutust ja kindlustunnet. Rütm ja riim aitavad tajuda korrastatust ning nagu tolle programmi käigus avastati, äratab see ka mälestusi. Sarnaseid programme on teisigi, mida erinevates riikides katsetatakse ning mis võiksid Eestiski rakendust leida.

Ma usun, et sellised lahendused, mis toovad vanurid ja surijad tagasi inimeste sekka, on abiks ka vananemise ja suremise ühiskondlikul tasandil ümbermõtestamisel. Kui vaadata otsa kogu läänemaailma ja sealhulgas Eesti demograafilistele arengutele, on võimalik üsna täpselt prognoosida, milline on juba lähitulevikus vanemaealiste osakaal ühiskonnas. Sellega toimetulekuks on vaja ulatuslikke ühiskondlikke reforme, mida tuleb asuda kavandama juba nüüd. Võib öelda, et vananemisega tegelemine on vältimatu ja meil tuleb ise teadlikult juba praegu enda vanaduspõlve planeerida ja selle eest seista, olgu siis teemaks ennetav tervishoid, hooldusteenuste kättesaadavus või pensionisüsteem. Aga lisaks pragmaatilistele küsimustele on väga tähtis mõelda ka emotsionaalsele toimetulekule ja sellele, kuhu me eakad üleüldiselt oma ühiskonnas paigutame ning kuidas nendesse suhtume.

Kuna vikatimehe õlakoputus tuleb igaühele ootamatult ning siis on juba hilja enda olukorra parandamiseks midagi ette võtta, on parim viis oma vanaduspõlve kindlustamiseks alustada lahenduste otsimisest neile, kes vajavad tuge ja lohutust praegu. Võib öelda, et igaühel meist on käsil vältimatu suremisprotsess – sellest perspektiivist vaadatuna polegi ehk nii üllatav, et Eesti noorima toimetusega ajaleht on valinud sombusel sügiskuul käsitlemiseks just sellise sünge teema, nagu seda on vanadus.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: