Margus Abel sõnas, et kuigi isa kultusfilmid on juba pähe kulunud, siis vaatab ta neid ikka. "Hakkad professionaalsest kretinismist vaatama, kuidas ta neid rolle täidab, iga kord on mingisugune avastamise rõõm, et seda ma eelmine kord tähele ei pannudki ja vot kuidas nüüd ütles," tõdes ta ja lisas, et pere keskel oli isa pigem vaiksem. "Väikse poisina ma mõtlesin, et issi mõtleb ja teeb tööd, aga nii kui keegi tuli külla, siis ta muutus ja läks estraadinäitleja Ervin Abeli rolli."

"Eks need näitlejad ole natukene edevad inimesed, kui sa oled väljaspool, siis sul on teatud imidž küljes ja sa tunned teatud edevuse rahuldamist, aga inimene väsib sellest," tõdes ta ja mainis, et inimesel tekivad aga elu jooksul teised väärtused. "Inimene hakkab teistmoodi mõtlema, kui ta on olnud 30 aastat rahva käsutuses, ma arvan, et isal jõudis ka see kätte, ta tahtis seda rahu."

"Ma käisin kõigil isa estraadiõhtutel kaasas, istusin märkmiku ja pastapliiatsiga lava kõrval ja märkisin üles kõik kohad, kus isa eksis," sõnas ta ja tõi välja, et toona ta ei mõistnud, et tegelikult isa ka improviseeris pidevalt ning kõik ei olnud tingimata vead. "Mul oli väga lõbus, sest tegelikult olid need kõik kavad mul peas," ütles Margus Abel, lisades, et mida need kavad edasi läksid, seda rohkem tuli sinna sisse tõsiseid noote. "Isa võis ühe estraadikava jooksul mängita 6-7 eri rolli, seal oli huumorit, aga see oli alati läbi mõtlemapaneva noodi."

Ervin Abeli poeg käis isaga kaasas ka kultusfilmi "Siin me oleme" võtetel. "Seal oli töiselt lõbus meeleolu või siis lõbusalt töine," tõdes ta ja kinnitas, et rõhk ei ole seejuures sõnal "naps". "Kuigi mõnikord olid päevad külmad ja tuli end soojas hoida."