Hannes Hermaküla jalutas mööda endise Berliini müüri radu
9. novembril 1989 ehk 30 aastat tagasi lammutati maha Berliini müür. Kui Ida-Saksa võimud väitsid, et nemad panid müüri 13. augustil 1961 üles selleks, et kaitsta oma rahvast fašistliku agressiooni ja lääne halva mõju eest, siis tegelik põhjus oli migratsioon. Pärast II maailmasõda kuni 61. aastani lahkus Ida-Saksast 3,5 miljonit inimest.
Juba 1935. aastal kirjutas tulevane Nõukogude Liidu juht Juri Andropov mureliku kirja kommunistlikule parteile, et ajud voolavad välja. Nimelt kõrgelt haritud noored, õpetajad, juristid, arstid, insenerid, oskustöölised jt läksid läände ja seepärast pandigi müür üles.
Esimene edukas n-ö müürikargaja oli 19-aastane Conrad Schumann, kes kaks päeva pärast müüri püstitamist – kui see oli veel ainult okastraadi rull – hüppas sealt üle. Viskas oma püssi nurka, läks Lääne-Saksa politsei autosse ja kadunud ta oligi. Üheksa päeva hiljem Günter Litfin, kes oli rätsep, üritas samamoodi põgeneda, püüdes ujuda üle jõe, aga Lääne-Saksa poolt välja tulles lasid idasakslased ta lihtsalt maha.
Mõistagi mõistis terve Lääne maailm Berliini müüri hukka. Juba 1962. aastal ütles USA president J. F. Kennedy, et Ich bin ein berliner, paar aastat hiljem pidas Martin Luther King jutluse nii ida kui ka lääne pool inimestevahelistest müüridest, 1987. ütles USA president Ronald Reagan, et Mr. Gorbachev, tear down this wall. Aga kaks inimest, kes selle müüri üle rõõmustasid, olid Brešnev ja Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei keskkomitee peasekretär Erich Honecker.
28 aasta jooksul üritas üle 100 000 idasakslase Läände saada.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: "Ringvaade"
