"Ringvaade" proovis vahet teha päris- ja kunsttoidul
Stuudiosse toodud puuviljade ning maiustuste seast tundis saatejuht Grete Lõbu ära enamiku kunstesemeid, kahtlusi tekitasid vaid küpsised.
"See on selline mõnus nokitsemine ja nikerdamine," iseloomustas oma elukutset dekoraator-butafoor Marko Odar.
Tema hinnangul läheb umbes pool aega butafooriaks valmistatavale asjale vormi andmiseks ning teine pool kulub viimistlusele.
Laval olevaid rekvisiite võib teha sarnase välimusega, kuid veidi erinevatest materjalidest. "Kõik oleneb sellest, kas näitleja peab nendega mängima," selgitas Odar. Kui asjal on lisaks välimusele ka pärisesemele vastav kaal, on näitlejal lihtsam sellega rolli täita.
Teatri jaoks tehtavad rekvisiidid petavad Oderi sõnul vaataja ära 3-4 meetri pealt, mis on teatris kaugus esimese rea vaatajate ja butafooria vahel. Stuudios olnud esemete seast tegi Grete Lõbu vahet küll päris- ja valepuuviljadel, kuid ei suutnud ka katsudes eristada pärisküpsist rekvisiidist.
Kõige keerulisemaks peab Odar asjade valmistamist, mis peavad ise liikuma. "Katsetamist on hästi palju, enamasti esimese korraga ei tule välja. Sa pead lihtsalt arvestama sellega, et see võtab aega," ütles ta. Õige tooni saavutamiseks on samuti vaja tihti mitut erinevat kihti värvi. "Sa võid selle asja valmis teha, aga kui inimesed ei usu seda, saad vastu näppe," tõdes ta.
Esimesel kursusel alustatakse toitudest ning Odar tunnistas ka ise, et jättis salaja sõprade juures külas käies mõnikord küpsisekaussi hilisemaks avastamiseks valeküpsise.
Oma kogemusi jagas "Ringvaates" ka rekvisiitor Mai Mikiver. Kuna "Wikmani poiste" tegemise ajal veel poest mängukärbseid saada ei olnud, meenutas Mikiver, kuidas ta pidi ise kärbseid kasvatama, et neid butafooria asemel kasutada.
Samuti avaldas ta lavakonjaki saladuse - konjakit tehakse tavaliselt teest ning proovitakse lahjendamisel saada õige värv. Mõnikord ei maitse see hästi, kuid näitlejatel pole muud võimalust kui seda juua.
Toimetaja: Kertu Loide