Kristjan Jõekalda: minus ei ole seda sügavust, et inimesi nutma ajada
Hannes Võrno esimeses “Jutusaates” saatekülaliseks olnud armastatud teletäht ja rahvanaerutaja Kristjan Jõekalda pakkus, et ju otsis saatejuht avasaateks kedagi, kellest on lihtne ja hea jagu saada, mõttehiiglasi jõuab kutsuda hiljem.
Mehed vahetasid Vikerraadio "Jutusaate" algul külluslikult komplimente ja kiitsid teineteist mõnusalt ning Võrno märkis, et valiku põhjus ja kriteerium Jõekalda kasuks oli see, et leida keegi, keda eesti rahvas armastab vähemalt poole rohkem kui teda.
Nii telerežii kui “Peda” näitejuhi diplomiga Jõekalda ütleb, et temal on haridustunnistust vaja läinud vaid kord elus, kui ta Teaduste Akadeemia raamatukogus käis.
Samas - “Peda” kool muutis tema ellusuhtumist ja mõtlemist: “enne 30. eluaastat ei osanud ma üldse mõelda, ega ma ma praegugi ei oska, aga see kool oli oluline “: pani analüüsima, näitas kätte , kuidas lava peal astuda ja andis lahedad sõbrad terveks eluks!
Jõekalda ütleb, et erilise tarkuse ja annetega pole teda õnnistatud: ei oska ka küsida tarku küsimusi – kuid möönab, et ta ei olegi ju ajakirjanik.
Ei oska laulda, ei oska maalida... - ta on proovinud kõike - “ no ei tule välja!” Võimalik, et isegi naisevõtt oli nii, et ...”naisel hakkas must lihtsalt kahju”.
Ometigi, märgib Võrno, on tegemist eesti armastatuma teletähe ja saatejuhiga, kelle saatesse, nii nagu omal ajal Urmas Oti “Carte Blache'i” tahavad kõik pääseda.
Jõekalda ütleb kõigile, kes tema saadetesse tulevad ja kardavad ja krampi lähevad, et “ tuleb olla valmis enda üle naerma.”
Jõekalda on suur rahva naerutaja, aga tunnistab, et inimestelt pisara välja kiskujat temast pole.
“Mul endal läheb sageli silm märjaks ja hakkab lõug värisema, aga mus ei ole seda sügavust, et inimesi nutma ajada, “ pakub Jõekalda, lisades, et “võibolla siis, kui liiga kaua eetris olen, hakkavad inimesed lõpuks nutma!” - “Või kui kunagi mulle kaas peale pannakse, järsku keegi poetab pisara.”
Kristjani kodu kuulsuste ruumis nn mustas toas on seinal joonistused inimestest, kes on saates käinud. Vahel istub Kristjan seal toas, joob klaasi või kolm veini ja ammutab energiat piltidest ja mälestustest. Isik, kellega kohtuda ja kelle joonistust ja autogrammi oleks ta tahtnud saada on Michael Schumacher.
Kristjan märgib, et tema kui neitsi tähtkuju inimene “on selline imelik” - näiteks peab tal kodus olema kõike palju, sest siis jätkub. Ning soetab ta neid asju, kui on odav. “Vetsupaberit ostan suurte pakkidega, keldrisse mahuvad laeni ära.” Kord ostis ta 11 kasti viina Lasnamäelt, seal õnneks teda keegi ära ei tundud, “jõle plass oleks olnud, kui oleks pilti tehtud, et – nüüd on jooma hakanud!”
Jutusaates on juttu paljust muust, muuseas selgub, mis on tekitanud Kristjanis mitmekordse jõulutunde ning miks Kristjanist ei ole teiste õpetajaks, miks on ta kapi-tark ning kas on ta pigem nahahoidja või alalhoidja?
Toimetaja: Tõnu Pedaru
Allikas: Vikerraadio