Märt Avandi soov eestlastele: rahu, ainult rahu
Näitleja ja tujurikkuja Märt Avandi soovib Eesti rahvale uueks aastaks rahu, sest suurim lollus, mida me tema sõnul teha saame, on omavahel kakelda.
Pärast viimast "Tujurikkujat” oli Teie äi Tõnis Mägi päris kriitiline Teie laulu suhtes, et kuidas nüüd need perekondlikud õhtusöögid hakkavad sujuma?
Väga hästi hakkavad sujuma mõistagi, me oleme teineteisest alati lugu pidanud ja väga hästi läbi saanud. Üks eriarvamus mingisuguses küsimuses või lahkheli või olgu neid isegi kaks või kümme või 15, et need midagi ei muuda meie omavahelistes suhetes. Loomulikult saame suurepäraselt läbi ka tulevikus ja ei kustuta teineteist oma sõprade nimekirjast. Ma olen aru saanud, et selle laulu ümber keerlev tolm on ka inimesed omavahel riidu ajanud. Ja tänapäeval tihti väljendub see selles, et Facebookis kustutatakse siis oma sõprade nimekirjast ja see on selline suur ja põhjapanev seisukohavõtt või seisukoha näitamine. See minu jaoks on natukene kummaline ja naljakas, et see asi nüüd nii palju tolmu üles keerutas, et inimesed ei ole enam omavahel sõbrad.
Mis te ütleksite neile, kes kritiseerisid tugevalt ja ütlesid, et te rikkusite ühe laulu ära?
Minu ja meie meeskonna arvamus on muidugi risti vastupidi. Risti vastupidine, sest just nimelt lugupidamisest selle loo vastu sai valitud just see lugu. Sest et selle loo, selle loo ajalugu, võimsus ja energia, nii muusikaliselt kui ka oma sisult on võimsamast võimsam. Ja just sellepärast sai see lugu valitud.
Kes tegi need laulu sõnad?
Eks me kõigepealt arutasime omavahel muidugi selgeks, et mismoodi me selle laulu üles ehitame ja mida me tahame, et seal oleks öeldud ja mis sõnumit see kandma peaks. Aga siis kokku kirjutasin selle laulu mina.
Miks see teema teil nii hingel oli?
Ma ei saa paljudest asjadest, mis puudutab seda pagulasteemat, kas poolt või vastu, ma ei saa paljudest asjadest aru lihtsalt, mis paneb inimesi käituma nii nagu mõned inimesed käituvad. Rassism kui niisugune on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu mõiste ja ma ei saa sellest aru. See on absurdne, see on rumal ja ma arvan, et tegelikult ei vaidle sellele suurem osa eestlastest vastu, et see nii on. Rassismi egiidi all räägitakse tihtipeale isamaa armastusest, et saate valesti aru kõik, et siin ei ole tegemist mingisuguse rassismiga, vaid see on lihtsalt püüd päästa isamaad. No ma julgen selles vahetevahel ka kahelda, et see nii on.
Siinkohal ma ütleksin tegelikult ühe väikese paranduse, mida ma tegin kunagi. Ma tegin kunagi ühe väikese vea, noh väikese või tegelikult isegi suure vea, Roald Johannsoni saates mõned kuud tagasi. "Viis aastat hiljem” oli selle saate nimi ja seal tuli samuti juttu sellest samast pagulasteemast. Ja tegin sellise rumala üldistuse, kus ma ütlesin välja sellise lause, et mul on meie Eesti rahva pärast häbi. Tol hetkel oli see tegelikult lihtsalt keelevääratus, aga selline pisikene näpukas nii-öelda. Aga kui ma seda hiljem natukene analüüsisin, siis tegelikult oli see väga sisuline ja suur viga. Loomulikult pidasin ma selles hetkes ja selles kontekstis silmas seda, et mul on häbi nende inimeste pärast, kes on võimelised minema Toompeale loosungitega, et homod minge ravile ja neegri koht on Aafrikas. Selle taga ma olen endiselt, selliste inimeste pärast ongi põhjust häbi tunda. Aga sellise üldistuse pärast, mis ma tol korral tegin ja mida on mulle nüüd viimaste kuude jooksul väga palju kordi ette heidetud, selle pärast ma vabandan tegelikult. Ega ma ei mõelnud seda üldse nii ja need etteheited on selle koha pealt ka täiesti õigustatud minu aadressil.
Aga tulles jälle küsimuse juurde tagasi, miks me selle laulu tegime, miks me seda teemat puudutasime, sellepärast et see on meie vaatevinklist väga valus probleem. Ja meie eesmärk selle lauluga oli kindlasti mitte seda viha süvendada ja neid kahte leeri üksteisest veel kaugemale suruda, vaid vastupidi. Mul on kahju sellest, et paljud inimesed on selle peale solvunud ja vihased, mul on täitsa siiralt sellest kahju ja ma loodan, et see asi varsti vaibub ja me saame sõbralikult jälle edasi eksisteerida.
Kas mõni teema jäi tänavusest "Tujurikkujast” välja? Mida te kaalusite, mida te oleksite tahtnud sinna panna, näiteks nagu Savisaar, kes ütles Eesti riigi õigussüsteemist lahti või midagi sellist?
Jah jäi küll, täpselt see sama, mida te praegu ütlesite, et see teema jäigi käsitlemata. See mõte oli meil küll, mõtteks ta jäi ka, ühelt ka seetõttu, et me oleme härra Savisaarele pühendanud väga suure osa oma energiast ehk siis suure laulu. Aga jah see laul, mida me tegime kaua ja mida me tegime ka süvenenult, nagu me oma laule oleme ikka teinud, ei muutnud küll mitte midagi.
Kas härra Savisaar või mõni tema asjapulk helistas teile ka pärast seda laulu?
Ei helistanud, aga härra Savisaar kuidagi ta vist reageeris vahetult pärast seda "Tujurikkujat”, kus oli see Savisaare räpp sees. Reageeris 15. jaanuaril, kui toimus Estonias "Savoy balli” esietendus, kus ma tegin kaasa, ja härra linnapea oli seal kohal ja oli palunud vist Mart Mikul pärast öelda mulle edasi, et "need laulud, mida ta täna laulis, meeldisid mulle natukene rohkem, kui see laul seal vana-aasta õhtul”.
Miks viimane "Tujurikkuja”?
Aeg on sealmaal. Esiteks on tark alati lõpetada kõrghetkel, kas see oli nüüd kõrghetk see viimane saade, see on muidugi teiste inimeste otsustada, vaatajate otsustada, meie arvates oli. Küll aga olid ohu märgid päris tugevalt esil. Me hakkasime juba ennast kordama mingite sketšidega ja igal aastal oli uue "Tujurikkuja” tegemine tegelikult alati jälle omakorda raskem sellepärast, et ideid jäi väheks. Ja need hakkasid korduma ja sel aasta tõepoolest me vaatasime Otiga, et no pagan see laip siin on meil ausalt öeldes sellises asendis juba vedelenud kuskil varem ka, et kui sa jõuad selle tõdemuseni, siis tuleb tegelikult lõpetada.
"Tujurikkujas” tulite te kohale "Vehkleja” kostüümis ja väikese kuldmehikesega. Kui olulised on Teie jaoks Oscarid ja Kuldgloobused?
No nüüd on nad saanud olulisemaks. Sest, et see on jälle kuidagi müstilisel kombel, imelisel kombel, mitte üldse liialdatult, vaid tõesti imelisel kombel on ta jälle meile kuidagi lähedal, see Kuldgloobus ja ka Oscarid, mis kolm aastat tagasi oleks tundunud utoopilisena. Muidugi on see oluline sellepärast, et Eesti film saab tähelepanu, juba teist aastat järjest. Ja eelkõige on see minu jaoks praegusel hetkel oluline, sest mul avaneb võimalus minna sinna Kuldgloobuste galale.
Mida te ootate sellelt reisilt?
Ma ootan võimalikult palju hetki, kus mul jääb karp lahti või ma lihtsalt vaatan niimoodi nagu kolmeaastane poiss siia ja sinna, et oh näed, see on siin ja tema on siin. Ja ma näen päriselt seda kõike ja ma olen USA-s ka esimest korda, kui ma sinna lähen, ka see on mulle uus ja huvitav,
Smoking on juba triigitud?
Smoking on kapis, ma ise ei ole seda ostnud, ma sain selle Euroopa filmiauhindade galalt kunagi ammu, kui ma seda koos Anke Engelkega siin koos juhtisin. Siis see smoking anti mulle, see oli väga ilus smoking ja ilmselt võtan ma selle kaasa, sest et mul endal ei ole jah ühtegi teist.
Kui te siin samas Gustav Adolfi võimlas tegite "Vehkleja” proovivõtteid, kas te oskasite oodata, et see on nii edukas film?
Oi ei. Loomulikult isegi seda mõtet ei tulnud pähegi, esiteks ei olnud "Mandariinide” edu veel siis olnud. "Mandariinide” edu tuli ka siis, kui meie olime võtetel vist. Nii et kõike seda ei olnud üldse veel sündinud ega juhtunud, seega sellist mõtetki ei tekkinud pähe, et see kuhugi jõuaks nii kõrgele tasemele. Ise selle sees olnuna on tegelikult väga keeruline objektiivselt hinnata, kas see on hea film, kas see on väärt film. No küllap ta siis on. Usume seda siis. Seda on hea lihtne uskuda. Kui nad ütlevad, et on, siis on.
Teil on läbi aegade kogu aeg rist kaelas?
Jah, see on mul tõesti vist juba üle kümne aasta olnud kaelas ja see on kingitus minule ühelt väga kallilt inimeselt ja nii lihtne see ongi. See on mind aidanud, mulle tundub.
Kas te usute Jumalasse?
Jaa. Usun.
Kas te usute imedesse?
Sellega on natukene keerulisem. Usun küll on vastus ikkagi. On keerulisem sellepärast, et ma olen tahtnud meeleheitlikult näha imet, ükskord see oli minu jaoks, see oligi elu ja surma küsimus ja tol korral ma seda imet ei näinud ja see imedesse uskumine võib-olla natukene muutus väiksemaks.
Te vihjate oma poja lahkumisele.
Mhm. Aga sellest ma hea meelega üldse ei räägiks tegelikult.
Aga räägime heategevusest. Kas teil on mõni unistuste heategevuse projekt, mida te tahaksite ellu viia?
Jah, see on järgmine pardiralli. Selles mõttes et pardiralli on meil tõesti kujunenud parimas mõttes väga suureks ja suurejooneliseks. Aga ma leian, et sellel on ka põhjus, et ta niivõrd hästi Eesti rahva poolt vastu võetud on ja nii kuulsaks muutunud ja tuntuks, sest et see ongi väga tore lihtsalt. Ma usun siiralt, et sellest saab kaunis traditsioon, mis kestab aastaid. Siiamaani on meil läinud väga hästi ja me armastame oma Pardirallit küll.
Mis on teie 2016. aasta soov Eesti rahvale?
Rahu, ainult rahu. See sama teema, millest me alguses rääkisime, see ühiskonna lõhestumine tõepoolest on toimunud selle aasta jooksul. Just sellises olukorras, kus see õhkkond on niigi närviline ja niigi hirmutav, on suurim lollus, mida me saame teha, omavahel kakelda tegelikult. Olgu need erimeelsused millised on, aga mina sooviks küll, et nii naiivselt kui see ka ei kõla, et oleme sõbrad.
Toimetaja: Rutt Ernits