Ivo Linna: Eesti rahvas ei sure kunagi välja
Aastakümnete eest Tartus isamaalisi laule laulnud Ivo Linna usub, et Eesti rahvas ei sure kunagi välja
"Eesti keel, Eesti maa. See minu meelest geneetiliselt istub meil nii tugevasti sees. Just tänu sellele, tänu maale, keelele ja sellele loodusele ja nendele tingimustele, kus me oleme sündinnud ja kus me elame, me peame vastu. Me oleme pidanud väidetavalt ju tuhandeid aastaid vastu. Me oleme ellu jäänud hoolimata sõdadest, katkudest ja massilisest venestamisest hoolimata," rääkis Linna ETV "Pealtnägijale" antud intervjuus.
Linna, kes on maailmas palju reisinud, lisas, et Eesti paremust näitab imeline ja puutumatu loodus. "Eestis on puhast loodust, Eestis on puhast vett, Eestis on seda puutumatud, ürgset loodust. Mitte, et seda mujal poleks üldse, aga just see on see, mille üle ma tunnen rõõmu," ütles Linna.
Muusik lisas, et kuigi eestlaste ühtsustunne oli pärast laulvat revolutsiooni mõneks ajaks kadunud, siis paljud tänapäeva noored on võtnud oma eesmärgiks laulda kaunis kodumaa keeles ning see ongi isamaalisus. "Kui kümme aastat oli mööda läinud 1988ndast, siis ei huvitanud need isamaalised laulud mitte kedagi. Elu oli tõusuteel, kuidagi see krooni tulek ja rasked ajad olid hakanud juba ununema, aga mingisugust võimsat tunnet, et me oleme endiselt see 1988 laulev revolutsioon, seda ei olnud. Läks veel kümme aastat mööda ja lauluväljakul oli üks järjekordne meenutuskontsert ja seal tekkis see tunne uuesti tagasi. Me laulsime neid laule, laulsime ka Rock Summeri aastapäeval, ja meil olid täpselt samasugused värinad sees, sest me nägime täpselt seda sama värinat ja tuld ka publiku silmis," meenutas Linna.
Samas tunnistas mees, et ühislaulmisest tänase Eesti probleemide lahendamiseks ei piisa. "Ma kardan, et see üks isamaaline laul võib-olla tänapäeval nii ei toimiks kui need viis laulu ja lisaks veel Tõnis Mäe laulud," rääkis Linna, kelle sõnul peaksid eestlastele tähtsaid asju otsustama eksperdid, kes on selleks koolitatud, mitte poliitilised broilerid.
Eurovisioon taas silmapiiril
Linna ise on oma elus jõudnud punkti, kus ta pürgib taas Eurovisiooni lauluvõistlusele. "Muidugi ma olen valmis. Ma olen täiesti valmis sellepärast, et see lugu mulle meeldib, lugu on hea, need sõnad on väga head ja miks mitte. Kui see lugu võidaks, ma oleks väga õnnelik ja ma läheks," kinnitas Linna. Ta lisas, et isegi ei närveeriks Kiievis toimuvad üleeuroopalisel lauluvõistlusel. "Tuleb meelde, kuidas me Maarja-Liisiga läksime 1996ndal Eurovisioonile, sa püha müristus, kuidas ma pabistasin. Põlved, käed, hääl - kõik värises seal ja ometi see oli üks selline kogemus, mis tegelikult on üks kaunimaid mu elus," tõdes Linna.
Mööda suurt Nõukogude Liitu tuuritanud ja suuri lavu näinud Linna lisas, et Eurovisioon oli midagi erakordset. "Kõik see kujundus, kõik see lavatagune elu, terve see saal. Ja ikkagi see tunne, mis hakkab sind närima, kui sulle öeldakse, et paremal juhul vaatab sind 300 miljonit inimest. See loob täiesti erilise atmosfääri," ütles Linna.
Mees jagas ka nippi, kuidas alati positiivseks jääda ning ütles, et peamine on olla kahe jalaga maa peal. "Kui su ümber on armastav naine, sa oled saanud sõbraks oma lastega - alati vanemad ja lapsed ei ole sõbrad - sa oled sõber oma vendadega. Sulle on jäänud sõpradeks need, kes on sul terve elu jooksul olnud vankumatult kõrval, siis asjad asetuvad kuidagi niimoodi paigale, et ühel hetkel sa saad aru, et ei ole vaja tegeleda mingi tühja-tähja tõmblemisega, mingite tühipaljaste nääklustega, vaidlustega. Ma ei taha siin rõhutada seda, kui vana ma just praegu olen, aga sa saad aru, kui kiiresti aeg läheb üleüldises plaanis ja seda elunatukest raisata mingite kohtuasjade või mingite vaidluste peale, see raiskab sind iseennast. Mulle tundub, et headus või selline toob alati rohkem sisse," tõdes Linna.
Toimetaja: Rutt Ernits