Hollywoodi filmiprodutsendi lesk tekitas Tallinnale sõpruslinna Lõuna-Prantsusmaal

Video
Mihkel Kärmas
9.03.2016 20:57
Rubriik: Elu

Lugu kahest värvikast kujust, kellest on saanud kõige usinamad estofiilid Lõuna-Prantsusmaal. Nimelt ühes väikeses maalilises külas nimega Caune-Minervois sattusid kõrvuti elama rikas väliseesti proua, kes on Hollywoodi filmiprodutsendi lesk ja oli ise kunagi tippfotograaf, ning keskajast pärit hoones tegutseva hotelli peremees, kellel on kirg Arvo Pärdi muusika vastu. Koos on ootamatu tandem teinud rohkem rahvadiplomaatiat kui ametlikud saatkonnad ning muuhulgas ajasid asja nii kaugele, et piirkondlik pealinn Carcassonne ja Tallinna kesklinn on sõpruslinnad.

Hispaania piiri lähedal asuv Languedoci piirkond on selline, nagu bestsellerid või Hollywood kujutavad vana head Prantsusmaad. Ka meie peategelased on justkui karakterid mõnest romaanist või filmist.

Sõjapõgenike peres sündinud Urve Landers kasvas üles Austraalias ja käis ülikoolis USAs, kus abiellus eduka filmiprodutsendiga, aga tegi ka ise silmapaistva karjääri fotograafina. Tema kirg oli just muusika ning neiupõlve nime Urve Kuusik all on tema kontol üle seitsmekümne plaadikaane ning lugematu hulk pilte ameerika staaridest, alates Miles Davisest ja Johnny Cashist, lõpetades Simon&Garfunkeli ning Bruce Springsteeniga. See kõik väärib omaette lugu.

90ndate algul jäi eestlanna leseks ja kolis Ameerikast jäädavalt Prantsusmaale, algul Pariisi.

Frédéric Guiraud pere elab Caunes-Minervois juba 600 aastat. Poisina pandi ta kirikukooli ja temast pidi saama preester, kuid selle asemel peab õnnelikult abielus kahe lapse isa ja värske vanaisa nüüd küla peaväljaku ääres pisikest hotelli ning restorani 16. sajandil ehitatud hoones, mis on perele kuulunud viimased 120 aastat. Tänu kesksele asukohale, joviaalsele loomule ning sujuvale inglise keelele sai Frédéricist kontaktisik paljude piirkonda kolinud välismaalaste jaoks. Ühel päeval läbi sõitma sattunud Urve maandus samuti tema restoranis.

Hotellipidaja ja estofiil Frédéric Guiraud: "Urve tuli kümmekond aastat tagasi ühel märtsikuu õhtul siia restorani, ta oli ameerika sõbrannaga ja nad rääkisid inglise keelt, mulle tundus, et tal on naljakas aktsent. Ma küsisin – sa oled ameeriklanna, aga kust selline aktsent? See hetk, kui ta ütles, et on eestlanna oli minu jaoks nagu pikne."

"Ja siis ma leidsin, et tal oli ka Eestiga kontakt, sest ta armastas Arvo Pärdi muusikat," kommenteeris kohtumist Eesti sõprussuhete edendaja Urve Landers.

"Ta oli väga üllatunud, et keegi siin väikeses külas tunneb Arvo Pärti. Sellest hetkest sai alguse suur sõprus," ütles Frédéric.

Võõrastemaja omaniku kiindumus kuulsa eestlase muusikasse polnud ainus seos. Just siin külas sündis 16. sajandi Eestimaa kuberner Pontus de la Gardie. Prantslane lahkus kodumaalt ja pakkus end palgasõdurina Rootsi kuninga teenitusse. Kuberneriks tõusnud de la Gardie haud on Tallinna Toomkirikus, aga külas elavad tänaseni tema sugulased ning teda peetakse kohalikuks suurkujuks. Kui Urve veel kuulis, et linna peaväljaku ääres, hotelli kõrval on müügis maja, mille väidetavasti tellis omal ajal Pontuse isa, oli see tema jaoks märk. "Ma kohe mõtlesin, et see on siis võib-olla õige koht osta ja seda projekti edasi viia."

"Meie jaoks oli see erakordne. See maja elab sellest saati palju paremini, kui ta on siin. Majas on hea atmosfäär ja meeleolu," lisas Frederic.

Aastaid tühjalt ja räämas seisnud majast on saanud šikk häärber, mis paneks iga sisustusajakirjaniku süljenäärmed tööle. Väliseesti proua on pisikeses Prantsuse külas kodunenud ja sisuliselt pereliige seda enam, et kahe majapidamise vahel on plank, mille vahelt saab lipsata otse hotelli hoovi. Kire tõttu eesti kultuuri vastu hakkasid kaks esmapilgul ootamatut kuju – ameerika filmitegelase kosmopoliitne lesk ja atmosfäärilise külahotelli pidaja – kahe maa vahelisi kultuurisuhteid arendama.

"Oleme pidevas liikumises, et ideid leida ja püüda – kui see pole kunst, siis muusika, kui see pole muusika, siis leiame ideed, et teha vahetust veini teemal, kaubanduses. Kogu aeg midagi toimub," ütles estofiil Frédéric.

Aga veel enam. Tandem pakkus välja, et piirkondlik pealinn, 20 kilomeetri kaugusel asuv Carcassonne, võiks leida sõpruslinna Eestist. Asi langes viljakale pinnale, sest Carcassonne’i tollane linnapea kuulus ka Prantsuse parlamenti ja juhtis seal Eesti-Prantsuse sõprusrühma. "Loogiliselt meeldib Prantsusmaale luua sõpruslinna sidemeid lähedaste maadega, st Hispaania, Saksamaa, Inglismaa, Ühendriigid. Kui aga tekkis idee luua sõprussidemed Eestiga tundus see täiesti sõge. Aga keegi ei olnud skeptiline, tegelikult olid kõik uudishimulikud, kas meil see õnnestub."

Urve ja Frédéric käisid maad kuulamas nii Rakveres, Haapsalus kui Kuressaares, kuid lõpuks jäädi pidama Tallinna Vanalinna peale.

2013 alguses sõlmiti sõpruslepe just 50 000 elanikuga Carcassonne’i ja Tallinna Kesklinna vahel, sest mõlemad on umbkaudu sama suured ja mõlemad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. "Me käisime seal mitmeid kordi, töötasime-töötasime selle projektiga ja lõpuks seitse aastat hiljem, need seitse aastat on väga sümboolsed, õnnestus meil Carcassonne’i sõpruslinnaks saada Tallinna kesklinn, Tallinna vanalinn," ütles Frédéric.

Jean Luis Bes, Carcassonne’i linna kultuurinõunik: "Ma ei tea, kas Carcassonne ja Tallinn oleksid võinud ühel päeval kokku saada, kui Urve ja Frédéric poleks olnud lõpuks see eesti-prantuse side, kes tõukasid seda kohtumist, lähenemist ja seda sõpruslinnaks saamist. On õige, et me võlgneme palju neile kahele inimesele, kes meid kokku viisid ning edendavad ja arendavad seda sõprust tänu sellele, mida nad täna teevad."

Kahe estofiili ja esteedi mitteametlikus esinduses on laual Eesti toodetud laudlinad ja siit pärit klaasid. Seintel Eesti kunst ja taustal kõlamas, loomulikult, Pärt. Veinikeldris on väärikate bordoode kõrval eraldi sektsioon Eesti napsidele.

Kõige markantsem ja värskeim Eesti jälg on perekond Mandeville’i veinimõisa territooriumil asuv 9. – 11. sajandini ehitatud kabel, mille vitraažide autor on klaasikunstnik Rait Prääts. Kontakt tekkis 2013, kui Carcassonne’is toimus eesti kunstnike näitus.

Olivier Mandeville, veinimõisnik: "Frédéric Guiraud tõi Rait Präätsi mu juurde kabelit vaatama ja veini degusteerima. Me maitsesime erinevaid veine, sealhulgas ühte väga suhkrust veini, mida tehakse marjadest, mida nimetatakse hilisteks marjadeks, mis talle väga meeldis. Ja kui ta nägi kabelit, nägi ta, et vitraažide asemel on klaasid, sellest rääkides, naljatades, ütlesin, et kui teie teete mulle vitraažid eraldan ma teile tünni seda veini Eestisse."

Kavandist teostuseni kulus kaks aastat. Vitraažid, mille Prääts teostas eriti töömahukas kihtidele maalimise ja sulatustehnikas, pandi paika 2015. aasta mais. Arvestades, et kabel on tuhandeaastane, on tegu julge lahendusega.

"Ma arvan, et ta jäi rahule värvidega ja eeskätt just arvutustega, palju valgust kabelisse pääseb. Ta ei tahtnud, et vitraažid ei laseks valgust läbi ja kabeli sees enam ei näeks. Näete, et isegi pärastlõunal, kui päike ei pasta otse peale, samuti tõusva päikese ajal, on siin kabelis näha probleemideta," ütles veinimõistnik Mandeville.

"Pealtnägija" hüppas kuumalaine käes vaevlevalt suviselt Prantsusmaalt jaanuarikuisesse Tallinna, kus paukus pakane ja maha sadas esimene püsiv lumi. Peategelaste jaoks oli see järjekorras kümnes reis Eestisse. Siin käiakse alati talvel, kui hotell Prantsusmaal on kinni. Frédéric sõnul polnud ta varem kunagi Tallinnat ilma lumeta näinud.

Seekordse reisi põhieesmärk oli pidulik õhtusöök Glorias, mis oli pühendatud Carcassonne’i piirkonna kuulsaimale rahvustoidule cassoulet, aga – mis veel olulisem – mille käigus asutati pidulikult Prosper Montagné Klubi Põhjamaade filiaal. Tegu on Carcassonne’ist pärit Prantsuse kokanduslegendiga, kelle järgi ristitud ühendusse kuulub 3800 liiget – peamiselt Michelini tärnidega restoranide pidajad Prantsusmaast Jaapanini ja Belgiast Ühendriikideni.

Dimitri Demjanov, Gloria peakokk, Põhjamaade Prosper Montagné Klubi president: "See on sellinegastronoomiline diplomaatia, et inimesed teevad võib-olla palju rohkem kui saatkonnad selles valdkonnas."

Alfonso Caravaca, Lõuna-Prantsusmaa Prosper Montagné klubi presidendi sõnul võib klubi avamist Tallinnas pidada seikluseks. "Me oleks võinud öelda – ei, Frederic, see pole tõsine. Aga kuna me tundsime Fredrici, kes on PM klubi liige, ja kuna me teame tema väärtust selle töö suhtes, mida ta teeb. Ma arvan, et Fredrericil oli õigus meid kokku viia ja seda vahetust teha, et edendada seda kööki, mida viljeletakse kõigest hoolimata ja õnneks kogu maailmas."

"Ma arvan, et see on pärandi side. Tallinnal on tugev pärand, rikas pärand. Samuti Carcassonne’il. See sõprus on kahe kultuuri vahel, kahe rahva vahel. Täna õhtul on see side pärandi ja inimeste vahel gastronoomia ümber," ütles Jean Luis Bes, Carcassonne’i linna kultuurinõunik

Viimati korraldasid Urve ja Frederic suure vastuvõtu Eesti vabariigi aastapäeva puhul. Ning toonitame veel kord – ise ei saa nad sellest mingit otsest kasu, vaid pigem maksavad peale.

Toimetas
Jaanika Valk

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar