Iiris Vesiku blogi: vestlus dirigendiga, lennujaam ja tükk õnnešokolaadi
Iiris Vesik avaldas uue blogipostituse, kus ta räägib inspiratsiooniküllasest vestlusest dirigendiga, kogemustest lennujaamas ja kodumaisest šokolaadist.
Igatahes valimised on nüüd läbi, ma ei hakka sellest rääkima. Kõik räägivad sellest niikuinii.
Viimasel ajal olen palju mõelnud eluvõitlusest/heitlustest. Olen veits heidelnud/võidelnud viimasel ajal, kuna olen tudeng, kes õpib maailma ühes kallimas linnas ning tahab samal ajal veel muusik ka olla (hahaa, milline naiivsus). Presidendi vastuvõtult tagasi tulles sattusin olukorda, kus ma pidin ootama raha, et saada Stanstead'i lennujaamast koju ja midagi süüa (orgunn oli väga vale olnud sel päeval). Igatahes jõudsin lennujaama ja ma polnud juba 2,5 tundi söönud. Kõik oli veel ok. Mõtlesin, et ok, no pool tundi maksimum läheb veel ning siis ma saan liikvele ja midagi süüa ja üldiselt õnnelikuks. Järgmise kolme tunni möödudes olin ma väga halvas tujus. Eks ma siis proovisin meenutada ühte inspiratsiooniküllast vestlust ühe eduka/andeka dirigendiga, kellega sai arutatud, et ilma heitluse/pürgimiseta poleks ka (relatiivselt) head loomingut. Eks iga kunstiinimene ikka heitleb/pürgib parema muusika või tehniliste tulemuste saavutamiseni iseendas ja ühiskonnas. Ilma iseeneses ja ühiskonnas toimuva heitluseta me jääksime mugavustsooni, kus on innovatiivse loomingu ja progressi surm.
"Without struggle, there can be no progress" - Frederick Douglass
Seega tõelise kunstiinimese elu on alati ebamugav. Seega ma proovisin kirjutada laulusõnu ja ma proovisin kirjutada blogi jne. Tänu Jumalale oli lennujaamas tasuta vett. Kolme tunni jooksul mul oli kogu aeg tunne, et ma juba varsti saan sellest ebamugavast olukorrast välja ja et küll kõik siis laheneb. Käisin edasi-tagasi vett joomas, vahepeal istudes kriblasin paaniliselt. Õnnetuseks sai mul arvuti aku tühjaks ja seal kuradi kohas, kus ma pidin viibima, ei olnud pistikuid. Ma hakkasin vaikselt vihkama kõike ja kõiki ning jäin väga kurvaks. Elu oli sitt, raha ei olnud ega tundunud tulevat, kõht oli tühi, lennujaam ebamugav ja koletuslik (võrreldes meie armsa väikese Tallinna lennujaamaga Stanstead seda ongi, mis teha), liikuma ei saanud, midagi teha ei saanud. Aga mul oli ikka veel see vestlus dirigendiga peas kumamas. Ta rääkis, kuidas ta proovib leida naudingut sellest igavikulisest heitlusest, kus tahes tahtmata on sul alati kuidagi ebamugav. Ma istusin maha, et oma vihkamisvines seda naudingut leida ja hakkasin kaaluma oma variante. Proovisin olla ühenduses hetkega ning hetke kõikide võimalustega (ehk siis ma lihtsalt lõpetasin ahelmõtted ja proovisin kõike vaadata objektiivselt, ka enda mõtteid). Ja siis mul tuli meelde, et mu vanaemad pistavad mulle alati obsessiivselt suuri Kalevi šokolaaditahvleid kotti- mil iganes nad saavad, kuhu iganes ma ka ei läheks. Hea tahtega šokolaadininjad! Ja seal nad olid - kolm suurt vägevat Kalevi šokolaaditahvlit. Oh Jeesus! Ma pistsin kohe poole ühest nendest pirakatest tahvlitest põske ja elu läks nii heaks. Suhkur valgus mu kehasse ja järsku oli kõik helgem! Ma olin oma muretsemise ja ahelmõtetega lihtsalt ära unustanud, mis mul hetkes tegelikult oli. Ja mul oli olemas kõik, mida ma tol hetkel vajasin. See oli mul kogu aeg kaasas! Kuis ma adusin õnne loomust! Ma õppisin, et ilma toidu ja magamiseta on palju raskem olla õnnelik. Kehal on vaja toitaineid, millest õnnekemikaale vorpida ning ajul on vaja und, et neid õnnekemikaale efektiivselt protsessida. Mis vedamine on mul olnud sündida perre, kus mul pole pidanud kunagi olema kõht tühi! Ka looming peaks parem olema, kui toitaineid on piisavalt. Bukowski on kirjutanud, kuidas ta raha kokkuhoiu eesmärkidel sõi kuu aega iga päev ainult ühe mõnesendise šokolaadi. Ta adus ka, et pärast head praadi ja konjakit tuli tal kirjutamine paremini välja (mis on kergendus, sest kas süüa või teha kunsti?)
Teine asi mis ma leidsin - vähemalt korraks, oli õnne hetkelisus. Kerge on olla liikuvuses mingi õnne poole ja unustada ära, et õnn saab olla ka hetkes. Päris raske on igavikulises heitluses seda õnnemomenti tabada. Aga kuram, tol hetkel oli õnn magus (hahaa, otseselt). Piisava suhkruga mu väikeses oravakese kehas sain ma hakata mõtlema, kuidas mul tegelikult pole vaja kuhugi teatud kellaajaks jõuda ning kuidas ma võin seal lennujaamas oodates lihtsalt lebotada ja mitte midagi teha. Tegelikult oli seal palju ootajaid, mõnega nendest oleks kindlasti olnud midagi põnevat rääkida. Siis ma leidsin veel pastaka ka kotist üles, millega end produktiivselt tunda ja elu läks veelgi paremaks, sest produktiivsus ja eesmärkidele püüdlemine õnnelikus hetkes annavad selle lisaturbo rõõmsale kepsutavale ponile. Ning kui endal on hea olla, siis kõik tundub laabuvat ka lihtsamini, sest poole tunni pärast jõudis raha kohale ja ma sain kodu, sõprade ja armsama poole hakata sõitma.
Vott, selline jutt.
Toimetaja: Rutt Ernits