Anoreksiast taastuv Eliis: Tahtsin olla ideaalne tüdruk
Raamatu "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise" autor Eliis Grigor rääkis "Hommik Anuga" saates siiralt oma võitlusest söömishäirega, mis võinuks talle elu maksta.
15aastane Eliis oli stuudios koos oma ema Maarikaga, kes pikka aega tütre haigusest ei teadnudki. Eliisi probleemid ilmnesid seoses võimlemistrenniga, kui tema keha teismeliseeas teistest kiiremini arenes. "Mulle ei meeldinud need muutused, mida ma nägin. Kogu mu keha häiris mind - see oli liiga suur, liiga raske, liiga pehme," loetles ta. Paremaks ei teinud olukorda ka kaaslaste märkused stiilis "oled kindel, et see trikoo sulle ikka selga mahub?!"
Nõnda hakkas Eliis tasapisi toidukoguseid vähendama, loobus magusast ning viimaks söömisest praktiliselt üldse. "Mul tekkis uhkuse tunne, et suudan vastu panna. Et ma olen milleski hea!" rääkis ta. Lõpuks kadus ka näljatunne sootuks.
Ema Maarika ei saanud pikka aega aru muust kui sellest, et tütar ei naerata enam. Ühel päeval leidis ta Eliisi tuba koristades maast kollase sildi, millel oli kirjas, et laps soovib psühholoogiga rääkida, kuid ei julge sellest emale teada anda. Maarika otsus tütrega avameelselt kõnelda ei viinud siiski kuhugi ning tüdruk jätkas emale valetamist, et on just söönud või soovib lihtsalt tervislikumalt toituda. "Ma tahtsin olla ideaalne tüdruk. Tahtsin, et ma meeldiksin teistele!" põhjendas Eliis, miks ta abi ei otsinud. Enda sõnul ta ei mõistnudki, et tegu on haigusega.
Ema abiga sattus ta viimaks haiglaravile, kus esmalt lubati kuuel toidukorral veidi sööki järele jätta, kuid raviperioodi lõpuks pidi taldrik alati tühi olema. "Haiglas tekkisid mul ikka süümepiinad, et miks ma kõik ära sõin, miks ma toitu ära ei peitnud, miks ma ei valetanud neile," tunnistab Eliis, kelle sõnul elavad temas siiani koos haige ja terve pool, mis omavahel võitlust peavad.
Ema kirjeldas süümepiinu, mis vanemat tabavad, kui ta avastab, et on lapse probleemidest mööda vaadanud. "Ise küsid endalt, kuidas ma ei märganud - ja siis hakkavad ka teised ju küsima," lausus ta. Mõlemad toonitasid omavahelise usalduse tähtsust.
Eliis, kel enda vältel on tervenemise eesmärgini veel üksjagu minna, paneb eakaaslastele ja oma keha kritiseerivatele tüdrukutele südamele: "Kaalunumber ja keha mõõtmed pole kõige tähtsamad. Sa võid olla ükskõik milline, et ennast armastada!"
Toimetaja: Helen Eelrand
Allikas: Hommik Anuga