Korstnapühkija jõuab koju väga mustana: selline jume on kogu aeg näos
Eesti üks vähestest naiskorstnapühkijatest, Triin Rebane tunnistas saates "Hommik Anuga", et lapsena kartis ta kõrgust, kuid nüüd on see üle läinud. Praegu kardab naine hoopis konni.
Kunagi unistas kududa armastav naine hoopis lõngapoe müüja ametist, kuid juhus viis hoopis korstnapühkijaks.
Pärast isa surma tuli peres hakata naistel tegema ka n-ö meestetöid. "Katel oli umbes ja oli vaja katel puhtaks teha. Siis korstnapühkija tegi korstna läbi, aga katel ikka ei tõmmanud. Siis nokkisin ise selle katla puhtaks, sain puhtaks ja mõtlesin, oh, äge oli!" meenutas Rebane, kuidas töö talle meeldima hakkas.
Ka tänapäeval tulevad inimesed ikka korstnapühkija nööpe keerutama ja salasoove soovima. Mõnigi kord on tuldud ka ütlema, et soov läks täide.
Korstna pühkimise töö on ohtlik, kuid Triinul on õnneks vaid üks redelipulk katki läinud. Vahel tuleb mööda harjalauda suisa käpuli korstnani ronida, julgestust tavaliselt pole, kuna trakse pole kuskile kinnitada. "Eestis on väga vähe maju, kus jooksevad üleval siinid, kuhu ennast kinnitada," sõnas naine.
Õhtul koju minnes on Triin tavaliselt must. "Selline jume on kogu aeg näos," naeris naine. Pikad küüned tööd siiski ei sega, kuid harjata ja kreemitada tuleb käsi kõvasti.
"Mina teen tööd, mida ma armastan ja mis mulle meeldib. Ma ei saa aru, mis selles nii erilist on," imestas Rebane inimeste harjumuse üle üllatuda naiskorstnapühkija saabudes.
Esimene amet enne korstna pühkimist oli Triinul hoopis naistevanglas valvurina. Vahel mõtleb ta enda sõnul katustel kõõludes ka praegu, et ehk oleks võinud hoopis sekretäriks õppida.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja