Hendrik Relve sai džunglis malaaria: ma pole mäest varem neljakäpukil üles läinud
Peaaegu terve maailma läbi rännanud Hendrik Relve rääkis oma mõne aasta tagusest reisist Lääne-Paapuasse, kus ta tutvus tõelise põlisrahva korowaide eluga. Kogemusest valmis raamat "Kiviaja puudutus".
2010. aasta novembris, pärast aastatepikkust ettevalmistusperioodi asus maailmarändur Henrik Relve ühes sõber Argoga korowaide poole teele. Mehed sattusid rännakul kohtadesse, kus ükski valge inimene polnud varem käinud. "Mind huvitab ajalugu, arheoloogia, ma olen palju lugenud kivikirvestest ja kiviaja kultuurist, aga kuskil pole kirjutatud, mismoodi kiviaja inimesed suhtlesid, milline oli nende käitumine, mida nad mõtlesid," rääkis Relve ETV saates "Hommik Anuga".
Relve võrdles metsarahva juures käiku ajamasinaga, mis viis eestlased 10 000 aastat tagasi.
Juba paarkümmend aastat troopikas käinud Relve jäi sel retkel esimest korda malaariasse.
"Tohutu jõuetus, ma ei ole kunagi mäest üles läinud neljakäpukil. Ma närisin rohtu ja läksin, seal ei olnud muud võimalust, sa pidid sealt välja saama. Kui me mägedest välja saime, lendasime Uus-Guineast minema, sest seal ei ole head arstiabi," meenutas Relve.
Bali saarel tehti mehele analüüsid ning Relvel keelati kategooriliselt kodumaale lendamine. "Malaaria raviti täielikult välja, selle eelduseks on ainult üks asi, su kere peab olema täiesti terve, et nad taluvad seda tohutut keemarünnakut. Nii saadakse malaariast lahti," meenutas Relve oma ravi.
Elu korowaide juures
Korowaid on metsarahvas, kes elab Uus-Guinea saare džungliüksilduses. Nende elamud asuvad puude otsas. See rahvas elab tänaseni nagu kiviajas ning toitub vaid metsaandidest. "Mingeid numbreid nad ei tea. Kui sa nende inimestega elad mõnda aega koos, hakkad sa imestama mõnede asjade üle, millega sa poole harjunud imestama siin. Üks asi on see, et meie elame numbrite maailma vangis," rääkis Relve, lisades, et nende maailmas pole vanus oluline, tähtis on, et inimene elab päev korraga.
Korowaide elutingimused on Relve sõnul aga põrgulikud. "Kes on troopikas käinud, teab, et seal on tohutu kuumus ja niiskus, aga seal metsas on lisaks väga palju haigusi, mida mujal maailmas üldse ei ole. Ühtpidi nad on väga muretud, söövad seda, mis ette tuleb ja ei korja varusid, aga teistpidi on nende toit ja elulaad väga ebatervislik. Seal teisiti ei saa," ütles Relve.
Relve proovis kohapeal olles ka kohalikke toite, seejuures putukaid. "Ma olen palju hullemaid toite söönud. Suuri metsloomi on seal väga vähe ja mingeid proteiine sa pead saam. Troopilises džunglis on putukaid väga palju ja sa saad need proteiinid nende putukate kaudu kätte," selgitas Relve.
Korowaide puhul on teada, et nad tegelevad ka kannibalismiga. "Võõramaalast ärasöömise oht kindlasti ei ohusta, süüakse vaid omasid. Usutakse, et mõni inimene võib muutuda nõiaks, kelle sisse tuleb mingil ajal kuri jõud, mis hakkab teda seestpoolt sööma," selgitas Relve, et ainus viis kurjast vabaneda on inimene surmata ja tema kehaosasid süüa. Viimane teadaolev kannibalismi juhtum oli 1980ndatel.
Omaette vaatamisväärsus on ka korowaide välimus, kus meeste peeniseid katavad vaid pähklikoored ning naised kannavad vaid rohuseelikuid. "Kui sa oled nädala seal olnud, see tundub niivõrd loomulik ja hakkad mõtlema, et miks Eestis naised nii ei käi. Loomulikult meil on külm, aga kui on soe kliima, väga-väga loomulik tundus see kõik," ütles Relve.
Korowaidega suheldi läbi kahe tõlgi, kuid Relve sõnul on ta oma elus pidanud palju ka käte ja jalgade keeles suhtlema.
Toimetaja: Rutt Ernits