Kiviõli gümnaasiumi lõpetaja: Ida-Virumaa on heas mõttes teistsugune
Marleen Paist lõpetab paneb peagi Kiviõli gümnaasiumi ukse enda järel kinni. "Ida-Virumaal ongi teistmoodi elada, aga see on hea erinevus," ütleb ta. Ida-Virumaa on noorele inimesele kui põld, kus ideid teoks teha. See, et midagi pole olemas (kasin ettevõtluse pool), annab ju võimaluse luua.
Eksamiperiood - tagantjärele tundub see üsna mõttetu. Oled ju viimase aasta jooksul juba kõike korranud ja nüüd midagi uut enam juurde ei osanud õppida. Kõik oli palju kergem, kui ma 10. klassis ette kujutasin.
Ida-Virumaal ongi teistmoodi elada ja minu arvates on palju ägedam. Ilmselt inimesed, kes Ida-Virumaa mahajäävust kommenteerivad, arvavad, et see erinevus on negatiivne. Leian, et siin on hea põld, kus saab oma ideid teostada. See, et siin pole midagi, on hea: saad siia ise midagi luua. See on ettevõtjatele ning kõigile teistele ideaalne paik, kust alustada. Mina ei suhtu sellesse [erinevusse] kui negatiivsusesse.
Asukoht ei sea piiranguid. Tegelikult on meile kõik väga lähedal: Tallinn ja Tartu mõlemad pooleteist tunni sõidu kaugusel. Loodus on siin samuti ilus. Kui mõeldakse, et keeleline barjäär võib saada takistuseks, võib tegu olla ehk piiratud mõistmisega.
Kiviõli kool annab õpilastele lisaks õpikutarkusele palju juurde. Kuna see on ettevõtlik kool -- nagu nimetatakse --, olen juba varajases eas saanud algatusvõime ja julguse. Ei saa öelda, et see on vaid koolist tulnud, loeb ka kodune olukord ja see, mida teed väljaspool kooli, nt huviringides. Kõik asjad määravad, aga kool on väga suure osa andnud.
Minu hobid? Kõige suurem huvi on muusika. Tegelen kromaatilise kandle mängimisga. Kromaatiline kannel on selline suur kannel. Seda eriala saab õppida Kiviõli kunstide koolis. See on äge kool, uue õppemeetodiga: oluliseks ei peeta noodist, vaid kuulmise järgi mängimist.
Talvel sõidan lumelauda, sest meil on siin lähedal seikluskeskus. Sel aastal olin ka lumelaua instruktor.
Lisaks teeme projekt KRR (kõlab ja ongi natuke nagu ERR!), mis on Kiviõli Rahva Ringhääling. Kajastame kogukonna tegevusi, praegu küll vaid läbi Youtube'i kanali, sest meil ei olegi eelarvet, selle pärast ei saa ka kodulehte avada.
Praegu kui olen keskkooli läbi teinud, olen mõelnud palju, et äkki oleks pidanud minema kutsekooli. Asi pole selles, et keskkool oleks mulle raske, vaid asi on kutsehariduse lisandväärtuses. Kui kutsekoolides oleks keskkooli hariduse osa tugevam, oleksin valinud selle tee. Või kui oleksin saanud õppida juurde mingit eriala oskust nii, et oleksin endiselt saanud teha ka ülikooli minemiseks vajalikke eksameid, siis oleksin selle tee valinud. Ega ma ei tea, milline on kutsekoolides haridus, aga see lisandväärtus, mida eriala õppimine annab, tundub hea.
Pinget tulevikutee valimine peale ei pane, aga see, et teised küsivad plaanide kohta, paneb pigem lihtsalt kahtlema. Valikut teadsin juba gümnaasiumi alguses: saada arstiks või geenitehnoloogiks. Nüüd tean, et mul ei ole nii palju püsivust, et arstiks saada, seega valin geenitehnoloogia. Või toiduaienetehnoloogia. Hoian koolide mõttes avatud mõlemad variandid, Tartu ja Tallinna, aga pigem vaatan rohkem Tartu poole.
Muidugi tahaksin ka minna rändama ja maailma näha, aga ma arvan, et kooliteed on lihtsam jätkata järjest.
(Ülikooli)haridus võib ehk olla ülehinnatud. Olulisem on see, kes sa oled inimesena, kui see mis sa hariduselt oled. Võib ju olla väga kõva haridus, aga kui sa inimesena oled halb, siis langeb ka haridustaseme väärtus. Aga kui oled hea inimene, sul on ülikooli haridus - siis on sul kõik hästi!
Fotod: Sander Koit/ERR
Toimetaja: Greete Palmiste